“Ohvrikivi”
See raamat on kirjutatud Andaluusias, ühes väikeses odavas hostelis talviselt kõledal rannal. Osa motiive on sündinud koduigatsusest, Tartu-igatsusest, kui täpsem olla, osa öödest ja varahommikutest Vahemere ääres. Ka hispaaniakeelse luule mõjutusi võib mu raamatus olla, küllap ongi – kas luuletustest või lauludest. Olen tänulik sõpradele, kes õhutasid mind uusi tuuli otsima.
“Viimased tuhat aastat”
See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, […]
