Surunud end vastu kaljuseina, said poisid lõpuks hinge tõmmata. Vanem neist, Leif, pööras venna poole võidurõõmsa, pingutuse tõttu pisut karmiilmelise näo. “Pea vastu, Skjöld! Harjani on ainult veidike maad, ja mu müts on mune täis. Ookean on kade. Kuula, Skjäld, kuidas ta möirgab nagu härg.” /—/