Prantsatasin täies pikkuses vanalinna munakivisillutisele. Öösel oli külmetanud ja ümarjad tänavakivid olid libedamad kui jää. Oli pühapäeva varahommik ja ühtegi inimest polnud näha. Nii ei viitsinud end kohe püsti ajada ja jäin edasi lamama. Niguliste kirikust kostis orelihelisid. Keegi harjutas Bachi. Võttis keerulisemad passaažid tagasi ja mängis uuesti. Mitu korda järjest. Ma polnud kunagi nii […]