Seda pole näha – väljast on mu nahk veel valge ja elastne, kaetud üksikute sünnimärkidega, nagu oleks keegi kunagi kustutanud selle vastu sigarette -, kuid seestpoolt olen ma tühi: mu käed ja jalad pole enam midagi enamat kui neli kõrsikut, millele otsa on tõmmatud valged sukad. Ma panen silmad kinni ja maailm kustub mõneks ajaks. […]