Alphonse Daudet (1840-1907) on küll prantsuse kirjanduse viimseid suuri naturaliste, ent tema looming on juba väga kaugel Zola, selle naturalismi apostli, õõnsast paatoslikkusest ja inetusefanatismist. Daudet´ jutustised pole vaid illustratsioonid mõnele teesile, nagu Zola omad, vaid käsitlevad episoode ja tüüpe tõelisest elust, kus inetuse kõrval leidub ka ilu ja pahed ei suuda alati lämmatada voorust. […]