“Viidrike,” pomises Villemiine, “meele tuleb… See hommik, kui ma ta sulle tooma pidin, oli linnas kole saalimine. Ühel uulitsal astus kaks meest mulle juurde, ei lase mööda, ei lase läbi. Muudkui et anna kõik, mis sa ligi kannad. No ma karjusin, aga keegi ei teind märkama, see oli na tasane, poolpime uulits ja kõik jooksid […]