Teoses ”Pärast lõplikkust. Essee sattumuslikkuse paratamatusest“ on prantsuse filosoofi Quentin Meillassoux’ peamine taotlus ületada Immanuel Kanti postuleeritud tunnetuslik lõhe inimese ja maailma vahel, liikuda teispoole inimlikku “lõplikkust”. Meillassoux’ hinnangul põhineb kogu Kanti-järgne filosoofia “korrelatsionismi” ideel, arusaamisel, et tegelikkus (maailm) on alati vaid tegelikkus-meie-jaoks, et filosoofia objekt on korrelatsioon mõtlemise ja olemise, meie ja maailma vahel, […]