“Meie tänapäevane kirjanduses häälitseb harva mõni lind, seegi enamasti ebamäärane, liigitu. Ei ukerda ega lase kõhvi tedrekull, ei kriiska tiiruparv, ei ketra ega plaksuta öösorr, ei tilksu salapäraselt vesivutid. Kas on siis ennemuistsete helide hulka länud ka linnuhääled? Huvi tuhmumine lindude vastu on omamoodi arusaadav ja isegi paratamatu. Karjapõli, laste esimene linnukool, on minevikunähtuseks jäänud. […]