Helde taevas, kui palju on tühja sulega sekeldamist, kogu aeg on midagi parandada püütud, sõelaga vett kantud. Küll põllu- ja karjavirtsahvti, seda sõjajärgset, kui lõppes “sigade tapmine dünamiidiga” ning algas Nuumõitseng, kuni ristpesiti suhkrupeedi ja “konn hüppas üle maisipõllu”-sundõpetusteni. Seekõrval käib mingi donkihhotlik piigivehkimine küll praagi ja olmeterrori tuulikute vastu, küll korraliku töö ja sotsiaalse […]