“Ära karda,” sosistasin ma. “Me kuulume kokku.” Mind jahmatas mu sõnades kõlav tõde. See hetk oli nii täiuslik, nii õige, et selles polnud võimalik kahelda. Tema käed põimusid minu ümber, hoidsid mind enda vastas, suvi ja talv üheskoos. “Igavesti,” nõustus ta. Videviku saaga neljas raamat.