Kui asume Aurora poole teele, piki õblukest rada kui plaadivagu. Kuid mustava vinüüli asemel keerlevad korraga kõikjal me ümber helekollased aasad, erendavad ja sumisevad, nii et pisara võtab silma. On taevas, kus kestab ikka me lapsepõlv; me kolmekesi – poiss, tüdruk ja androgüün – oleme grammofoninõel, mis Ikarusena päiksesse on sööstnud, me mängime siredat suvepäeva […]