Mälestusi Henrik Visanpuust paguluses. Kohtumine ühes Berliini kohvikus. Loojudes jätab päike endast vaikselt vaibuva järelhõõguse õhku, vette ja isegi kivvi. Olen vahel suveõhtu pealetulevas pimeduses pannud käe müürile: see on veel soe. Päike ise on ära veerenud, aga midagi on temast siin alles – peopesa all. Nii on ka pärast inimese kustumist. Ühes jääb üksinda […]