Kord, kui kauge pärusmõisa opman Anton Vassiljev oli juba lõpetanud mõisaproua Arina Petrovna Golovljovale aurande oma sõidust Moskvasse passi järgi elunevailt talupoegadelt rendimaksude kogumise asjus ja oli saanud temalt juba loa peretuppa minna, jäi ta järsku kuidagi salapäraselt paigale takerduma, otsekui oleks tal südame peal olnud veel mõni sõna või tegu, millest ta nagu julges, […]