Romaan käsitleb eesti talurahva saatust Saksa okupatsiooni lõpul ja sõjajärgseil aastail kuni kolhooside loomiseni Eestimaal. Sündmusi ühendavaks lüliks on “ei jõuka ega vaese” talupoja Esko Sõmera elukäik, mis sümboliseerib suure hulga eesti talurahva ellusuhtumist ja vaateid sel pöördelisel ajal.  Küllalt paljule käsitletud ainele on autor osanud läheneda uudsest vaatenurgast. Teos sai vabariiklikul romaanivõistlusel III auhinna.