Optimistlikule meeleolutõusule, mis haaras eesti ühiskonna teadlikumat osa ärkamisajal, järgnes pea tugev mõõn. Kibedust, mis tekitas rahvuspoliitiliste lootuste nujumine, tegid veel mõrumaks majandusliku kriisi pigistused. Tundub, nagu oleks rahva vaimset energiat üle kulutatud; sellele pidi paratamatult järgnema jõuetustunne, vaimne surutis. Ärkamisaegsed rahvajuhid – Jakobson, Jannsen, Hurt jt. – olid kas surnud või tõmbunud tagasi avalikust […]