“Abdel on talumatu, edev, uhke, jõhker, püsimatu, inimlik. Ilma temata oleksin ma surnuks kõdunenud. Abdel on minu eest hoolitsenud, justkui oleksin ma rinnalaps. Tähelepanelik iga pisiasja suhtes, alati kohal, kui olen ise endast ära, vabastab ta mind, kui ma olen vangis, ning kaitseb mind, kui olen nõrk. Ta paneb mind naerma, kui ma masendusest murdun. […]