“Ars Estoniae medii aevi grates Villem Raam viro doctissimo et expertissimo”
/—/ Villem Raami meelisajajärguks on olnud keskaeg. Seetõttu ka käesolev kogumik tegeleb Eesti keskaja arhitektuuri ja kunsti probleemidega. Kogumiku koostamisel ja väljaandmisel on osalenud paljud inimesed ning mitmed organisatsioonid ja firmad. Kõik nad avaldavad selle raamatuga sügavat tänu ja austust Villem Raamile tema 85. sünnipäeval. Sisukord: Ridala Maarja-Magdaleena kirik. Kellade paiknemisest Saare-Lääne keskaegseis kirikuis. Gotland […]
“Pombi ja esivanemate kuld”
Võitlus kassidega ja muud tähtsad tööd: Pombi pikutas õue aidapoolsel serval, kus õuemuru polnud rikutud ei väravaist sissesõitvaist vankreist ega toa juurest aida juurde komberdavaist saapaist. Tema pea kohal sahisesid tasakesi põlispärna laiad lehed ning õunapuuaia varbade vahelt vilksatas tema seljale ja jalgadele mõni loojuva päikese leige kiir. /—/
“Usuõpetuse lugemik”
Ed. Tennmann. Tartu Ülikooli usuteaduse doktor. Usuõpetuse käsiraamat lugemismaterjaliga algkoolidele. III õppeaasta. K/Ü “Loodus”, Tartus, 1924. Pildid kunstnik Ed. Wiiralt’ilt. EK Bit 1991 väljaanne, faksiimile
“Ekke Moor”
“Ekke Moor” on lugu enese ja armastuse otsimisest ja leidmisest, rändamisest läbi suve, läbi elu. Igaüks peab selle tee ise läbi käima, selge see. Et süda rahu leiaks, tuleb maha käia pikad teed.
“Alati valmis” II osa
Noorsooromaan. See on kahtlematult esimene algupärane pikem jutustus skautide elust nende kõige mitmekesisemates piltides. Autoril on olnud palju tahet skautide elu tähele panna ja nagu skautluse süsteem eeldab, esile tuua eeskujuandvaid stseene skautide üritustest, nende poiste omast maailmast, võitlustest ja kannatustest, noortele omasest visadusest, nende püüetest, need on voorused, mis jätavad isegi kestvad jäljed lugejasse […]
“Dünastia”
Romaan. Ühel jahedal septembrihommikul 1931 üks noormees läks läbi linna. Liiva ja kuivanud sõnnikut puhus talle silma. Praht ja vanad ajalehed keerlesid rentslis, neid veeretas sügisene tuul. Logardid nõjatusid uksepiitadele; noored kraadepoisid olid koondunud rühmadeks; paksud naised küürisid neljakäpukil pruunist liivakivist treppe; iidsed särgiväel mehed nõjatusid välja teise korra aknaist piipe suitsetades ja eilsest unistades. […]
“Võitluse härjad”
Romaan. Ühel juuliõhtul, paar aastat pärast kodusõja lõppu, buss, mis oli üüritud Cabrahigose novilladele minekuks, turtsus, jäi tee veerde seisma ja sõitjad valgusid sellest välja, uurima, mis Jumal nende päästmiseks kavatseb teha. Silma ulatuses polnud muud kui lõputud oliivipuude read ja sakilisi mäeaheliku serv, mille kohale päike oli jätnud ähmase vere ja gangreeni laigu. Cabrahigos […]
“Armastuse heitlikkus”
Romaan. Philippe Marcenat Isabelle de Cheverny’le. Minu ootamatu ärasõit üllatas Teid kindlasti. Ma vabandan end, kuid ei kahetse seda mitte. Ma ei tea, kas märkasite ka Teie seda seesmise muusika orkaani, mis juba päevade kestel mässab minu sisemuses, sarnanedes Tristani põlevate leekidega. Ah, meeleldi anduksin tormidele, mis mind veel üleeile metsas paiskasid vastu Teie valgele […]
“Õekesed”
Romaan. Marie astus väikeses vahejaamas rongilt. Siin polnud õiget jaamahoonetki veel, ainult nukumajataoline majake, mis oma lameda katusega näis nagu ratastelt mahatõstetud vagun, sildiga “Hiiu”. Kõik tundus siin improviseeritud, välja arvatud loodus kõrgete sihvakate mändidega, millede vahelt paistsid majad ja teed. … (puuduvad paberkaaned)
“Pihtimus”
Romaan. Markkase Hessu, “Kurkela valitseja”, istub Jokelais-Juona hütis pingil ja murrab pead elu mõistmatuse üle. Ta on päris segane, otse arust ära, hea, et suudab suitsugi süüdata, kui see juhtub kustuma. Ta mõistus on nagu tõrva takerdunud, kuidagimoodi ei taha liikuda. Ega see tavaliseltki hästi jookse, aga nüüd on nagu seisma jäänud. Kogu ta elu […]
“Elu on ilus”
Romaan. Ta kuues laps oli määratud sündima just jõulu eel, aasta pimedaimal päeval, mil öö lebas üle linna kakskümmend tundi ja pakane oli nii kõva, et pani hinge kinni. /—/ (puuduvad paberkaaned)
“Õndsad on lihtsameelsed”
Romaan. Seitsmenda päeva hommik. Alustan sellega, mis sündis seitsmenda päeva hommikul, kuna see teataval määral püsib mu meelte pinnal. Kuulan seega seesmist vajadust, sest mul on tunne, et jõuan sel viisil kergemini selleni, mis käis eel ja mis tingis selle hommiku sündmusi. /—/
“Taevas ei maksa protsente”
Romaan. Ma olin kord väga õnnelik. Noil päevil olid pirnid peagu nii suured kui mu pea ja palju mahlasemad kui praegu. Rattasõitjad olid väga kõrgel üleval, ma võisin koertel ratsutada ja kord jooksin ühe hobuse kõhu alt läbi. Ka õhk oli tollal selgem ja puhtam, ei vajatud sigarette, et elust rõõmu tunda, piisas jaheda puhta […]
“Valimik Eesti rahvalaule”
Väärtuslikuma vaimuvara hulka, mis meie esivanemad meile on pärandanud, kuulub kindlasti rahvalaul. Külavainul ja kiigel, põllul ja heinal, karja hoides ja õitsel hobuseid valvates, last uinutades ja vokki tallates – igal pool, igal ajal ja iga elunähtuse kohta on tekkinud laule. Ei ole ühtki faasi elu mitmepalgelistes avaldustes, mida poleks saatnud rahva sõnalooming või mis […]
“Hauad põlismetsas”
Mälestusi suure depressiooni ajast Kanadas. Rong peatus järsu nõksatusega ja samas kisti lahti tühja kaubavaguni uks, kuhu mina ja mu reisikaaslased, kaks noormeest end olime peitnud, ning raudteeametniku vormimütsi kandev pea pistis end avausest sisse. /—/ (paberkaaned kulunud)
“Võlurid”
Sir Charles lahkub “Siin me siis nüüd oleme, mu härrad,” lõpetas Hathon oma parimal peadirtektori viisil. “Härra Selby on käitisedirektor, härra Torr ta abi.” Nüüd, kui see oli juhtunud, Ravenstreet ei tundnud mingit vapustust, isegi mitte üllatust. Ja ometi ta oli mõtelnud seda tõsiselt, kui ta oli keeldunud kuulamast Garsoni ja noort Trevesi, kes olid […]
“Kirg ja üksindus”
Romaan Esimene asi, mille preili Judith Hearne oma uues üüritoas välja pakkis, oli ta tädi hõberaamis päevapilt. Ta tädi koht oli tollest kurvast matusepäevast peale alati olnud kaminasimsil, ükskõik millises möbleeritud toas preili Hearne parajasti juhtus olema. Ja kui ta teda nüüd üles seadis, olid silmad päevapildil karmid ja küsitlevad, jagades preili Hearne’i enese halvakspanu […]
“Don Segundo Sombra”
“Don Segundo, ütelge jumala nimel, et see kiri valetab. Ma ei ole kellegi poeg ja mul pole tarvis kelleltki vastu võtta ei nõuandeid, raha ega nime.” Pilguks kerkis mu tähelepanu keskpunkti don Fabio kuju. “Ja mis inimene üldse oli see minu nõndanimetatud kadunud isa, kes õige mehe näoga karjusehüttepidi käis ja häbiraasugi ei tundnud …?” […]
“Elamata elu”
Romaan. “Märt Hiimer ärkas käriseva, plekise kellahelina peale ja sirutas unisena, poolkinniste silmadega käe väikese laua poole, et kella vaigistada. Pärast kellatilina katkestamist jäi ta veel mingisse lodevasse pool-unne, kissitas siis unesegasena silmi ja ta pilk peatus akna ette kardinaks asetatud valge voodilina vasakpoolsel küljel – ühel suurel, mustal, haralisel täpil, mis väljast läbi lina […]
