“Eikellegi maal”
Ilmar Jaksi maailmanägemise iseloomustamiseks sobivad ehk kõige paremini ta enese sõnad romaanist “Talu” sealse peategelase kohta: “Keelt näidata oma veendumusis enesekindlaile oli Peetri juures aastate jooksul arenenud peaaegu kireks… Kui mitte muuks, siis selleks, et mõelda ka vastaspoolele… et avardada horisonte, lasta välgatada tõel tuhandetes värvides.”
“Ekke Moor”
“Ekke Moor” on lugu enese ja armastuse otsimisest ja leidmisest, rändamisest läbi suve, läbi elu. Igaüks peab selle tee ise läbi käima, selge see. Et süda rahu leiaks, tuleb maha käia pikad teed.
“Ekke Moor”
“Ekke Moor” on lugu enese ja armastuse otsimisest ja leidmisest, rändamisest läbi suve, läbi elu. Igaüks peab selle tee ise läbi käima, selge see. Et süda rahu leiaks, tuleb maha käia pikad teed.
“Ekke Moor”
Mõnda aega juba on sinendav taevas ning suur rahu üle lahe ja ranna. Lai veeväli õitseb õhtuses kumenduses ja mõne kaluri randudes jääb pikk tee paadi järel kauaks virvendama. Tuule hingamine on maa poolt, see toob kaasa metsade soojust ning küntud põldude lõhnu. Neenu Moor, väike kärmas naine, tuleb laudast, ta paneb lüpsiku kivile ja […]
“Elajas trepi eelastmel”
“Sa haiget küll teha ju tahad, kuid piht on sul hiiglama pisi. Luigekael, graatsia sul? Küllap sa lömaks meid lööks.” (Kiri Pala-Karksi mõisa seinalt, sügavalt sisse kraabitud.) Sa võid alati Euroopasse õppima minna, kui sul on selleks vajadust, ainult vaesus võib takistada. Ma ise olen pärit vanast aadlisuguvõsast, Pala-Karsksis Transpaleni maakonnas Liivimaa põhjanurgas on meie […]
“Elamata elu”
Romaan. “Märt Hiimer ärkas käriseva, plekise kellahelina peale ja sirutas unisena, poolkinniste silmadega käe väikese laua poole, et kella vaigistada. Pärast kellatilina katkestamist jäi ta veel mingisse lodevasse pool-unne, kissitas siis unesegasena silmi ja ta pilk peatus akna ette kardinaks asetatud valge voodilina vasakpoolsel küljel – ühel suurel, mustal, haralisel täpil, mis väljast läbi lina […]
“Elas kord mees”
Juba aastaid, kui mitte aastakümneid viirastub mulle üks talupojanägu teravate uurivate silmadega. Kord lähenedes, kord kaugenedes käib mees mu kannul ja nõuab visalt: “Räägi minust!” Ma püüan teda eemale tõrjuda küsimusega: “Aga mida? Kas nii nagu Faehlmann oma mehest: “… Ta sündis, kosis ja suri. Rohkem ma temast ei tea.”? Ta ütleb tõsiselt: “Räägi mehest, […]
“Ellujääjad”
Meie oleme ellujääjad võitjate järeltulijad olelusvõitluse meistrid Aastatuhandete vältel oleme lugematuid põlvkondi suutnud ellu jääda Meie siinolek tõestab seda oleme geneetiline eliit kohastunutest kohastunumad Kuid kes jäävad ellu metsikus looduses eludžunglis kus puuduvad reeglid ja võitja võtab kõik? Kas jäävad ellu ausad ning südamlikud või kavalad nihverdajad kahepalgelised egoistid noa selga lööjad ja liigkasuvõtjad julmuritest […]
“Ellujäämine”
Ma olin su valge vari. Kõik tunded mus halvas uim. Ma olin sind leinav vari, kõige elava suhtes tuim. Meel oli mul päris nõder – see õnnetu “happy end” … Must vari, mu nukker õde, ja meie mustvalge vend – me olime kivikandjad ja juhatasime teed, su mullaleäraandjad, su reetjad — nojah, just need. …
“Elu algab täna”
2002. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö Ta on tavaline poiss, kõrgharidus lõpetamisel, karjääripotensiaaliga töökoht kätte võideldud ning ideaalne tüdruksõber liigagi lihtsalt olemas. Kõik läheb plaanipäraselt seni, kui selgub, et mitte miski tema igapäevaelus pole tõeline. Kool lõpeb eksamatrikuleerimisega, kilemüümine pole tulevik ja selgeks saab ka tõsiasi, et ükski girlfriend ei kesta igavesti. Tuleb välja, et rutiin, […]
“Elu aseaine”
“Elu aseaine” autor Paul Viiding (1904-1962) kirjutab enda poolt hinnatud ja korduvalt ette loetud luuletuses: “Õhtuks olgu mul aegsasti selge / maailm ja mis seal sees.” Filosoofiline arutlemine maailma asjade üle oli nende värsside kirjutajale tõesti omane. See oli tema lemmiktegevus. Võimet mõtelda pidas Paul Viiding elu suurimaks hüveks. Kirjanduslike, sotsiaalsete ja filosoofiliste probleemidega oskas […]
“Elu edeneb”
Kolga uus romaan jätkab möödunud aastal ilmunud “Vallavanema pärandustombust” tuntud tegelaste ja sündmuste kujutust vabariigi 30-ndate aastate keskpaiku. Kriisiaastate järele toimub nobe majanduslik ja ühiskondlik stabiliseerumine. Uue poliitilise tegurina tõuseb esile Isamaaliit, aga ka vapsid lasevad endast veel kuulda. Kolk jutustab inimestest ja sündmustest kergelt humoristlikult, üledramatiseerimata kujul. Romaani vaateväli piirdub jatkuvasti ühe Lõuna-Eesti maakoha […]
“Elu heitlik liblikalend”
Virve Soovik-Uuetoa lüürikat iseloomustab autori romantiline maailmanägemine. Poetessi luule on allikselge, tunnetuslik elupeegeldus isikupärases vabalt varieeruvas uusromantilise värsikäsitluses. See on lihtsate elamuste poeesia, nähtud südame silmade läbi. Loodusluules on siirast tunnetust, ühtesulamist loodusega, mis puudutab hinge. Mõtteluulele lisab münti vahetu elukogemus. Ajalaulud on kirjutatud missioonitundega. Autori esimeste luulekogule laulva revolutsiooni aegne eufooria ja optimism on […]
“Elu keskpäev”
Noorus toitub unistustest. Vanadus lepib lohutusega. Ent millest ammutab oma jõudu elu keskpäev? Näib, nagu ei vajakski inimene selles eas välist tuge, nagu oleks see tema elu ainus ajajärk, kus ta end tõesti tunneb iseenda jumalana, nii et iga tema mõtet ja tegu ümbritseb pühalik nimbus. Nietzsche on hüüdnudki kord: “O, Lebensmittag, feierliche Zeit!” Ja […]
“Elu mõttetusest”
Sissejuhatus Märkmeid Pettunud inimeste külast See on lihtsalt selline nimi – Pettunud inimeste küla. Tegelikult pole see mingi küla, pigem linnriik, ja ka inimesed siin pole pettunud, vastupidi, nad on siia tulnud suurte unelmatega, vastupidi, nad on siia tulnud suurte unelmatega, lootuses, et nüüd kõik muutub, kõik õnnestub, algab uus ja parem elu. Oma nime […]
“Elu on ilus”
Romaan. Ta kuues laps oli määratud sündima just jõulu eel, aasta pimedaimal päeval, mil öö lebas üle linna kakskümmend tundi ja pakane oli nii kõva, et pani hinge kinni. /—/ (puuduvad paberkaaned)
“Elu õpilane” I-II köide. 2 raamatut”
Autori peateos on romaan “Elu õpilane I–II” (Toronto Orto 1954–1956), mille algusosa näitab masendavates värvides naturalistliku fotograafilisusega mõisatööliste elu XX sajandi esimestel kümnenditel. Peategelane on isatu ja ema poolt vaevu sallitud tütar, kelle eluvõitlused jätkuvad II osas tööpuudusest ahistatud linnas.
“Elu planeedil Maa”
Oli möödunud kümme Umarani aastat minu ekspeditsioonist planeedile Maa. Aeg ei olnud kustutanud minu kiindumust sellesse imepäraselt kaunisse planeeti, selle inimestesse, kes lakkamatult püüdlesid elus edasi, kuid ikka ja jälle komistasid ebaõnnestumistele, ekslesid ja põrkusid raskustele. Olin planeedi Maa inimühiskonna elukorralduse tundmaõppimises saavutanud märgatavat edu. Samas aga tundsin, et minu teadmised on pinnapealsed ja ainult […]
