“Vene veri”
“Vene veri” on omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. “Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, […]
“Venna arm”
Mida ma oskan oma venna kohta öelda? Kriminaal? Huligaan ja varas? Riigireeturist sõltlane või sõltlasest riigireetur? Vaimselt ebastabiilne maniakk ja muidu kahtlane kuju? Või siis üldistavalt, nagu isa armastas öelda, kui ta oli veel millegi ütleja, lurjus-pätt-kaabakas? Jah, seda kindlasti, seda kõike niikuinii – aga mida veel? Mees istub köögis ja mõtleb vennast. Selles istumises […]
“Verandaraamat ja teisi luuletusi”
Võõrsil, USA-s elava tuntud eesti luuletaja, esseisti, kirjandusteadlase luule valikkogu sisaldab valdava enamiku ta 1953-1986 kirjutatud mitemkeelsest luulest. Seda luulet iseloomustab sügav intellektuaalsus, üldhumanistlikud tõekspidamised, mõtterännakud-igatsused tagasi koju, mis on eriti tuntavad poeemis “Verandaraamat”.
“Vere jooks”
Läbi poolune kuulsin: “… juba üle kuu aja, mis, üle kahe kuu, jah, kaks kuud tagasi hakkasin pihta, maalima teda, või ei, mitte maalima, õigem oleks, jah, öelda, et ma juba kaks kuud ei maali teda, tegelen ta mittemaalimisega, alusmaaligi pole teinud. Ainult visandeid. Pihutäie.” (Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
“Veretasu”
Kevad, sa võlur kevad! Paned päikese taevakaarel naeratama, sead rõõmuhelinad õhus virvendama, sunnid õiepungad puudel pakatama ja külvad värvirikkaid õisi aasadele. Aga sa meelitad ka linnud laulule, mesilased mett korjama ja karjalapse hüüet huilutama. Oo, võlur kevad, sa võlurite võlur! Juba varajasel hommikul ma kogun tõusvalt päikeselt kiiri, laon neid lõputult sülle, nagu õrnu kristallklaasikesi, […]
“Verimust”
Novelle ja miniatuure Ajad muutuvad ja meie ühes nendega. See on küll väga kulunud vanasõna, kuid seda võib käesolevagi raamatu ilmumise puhul tarvitada. Muidugi kui nende ridade kirjutaja praegu need jutuained käsile võtaks, mida nendeks juttudeks on tarvitatud, kujuneksid need nii sisuliselt kui ka kunstiliselt hoopis teistsugusteks. Aga autori arvates ei oleks neil siiski mitte […]
“Verioja mõis”
Romaanis käsitleb autor mõisa ja maarahva teemat uudsest vaatenurgast. Mõis kui tegevuspaik pole varem eesti kirjanduses sel määral käsitlemist leidnud. Kirjanik vaatleb viiekümne aasta pikkust perioodi Verioja mõisa ajaloos – 19. sajandi viimasest veerandist kuni Eesti iseseisumisaja esimeste aastateni. Veriojast käivad üle 1905. a sündmused, Esimese maailmasõja lahingud, 1917. a punane terror ja lõpuks Vabadussõda, […]
“Veripunase kuu all”
Under bloodred moon Luulet eesti keeles tõlkega inglise keelde. (Taskuformaat)
“Via regia. Elu võimalikkusest kosmoses”
LR kuldsari / kuue kümnendi lemmikud / 25 Romaan “Via regia” on lugu elust ja teatrist. Või on need üks ja seesama? Minajutustaja Heinrich Holla räägib loo oma sõbra Illimar Kooneni saatusest, kes ajas taga Suuri ideid ning oli veendunud, et “teatrielu on tegelikult reaalne elu” ja “laval ei tehta kunsti, vaid elatakse”. Kahe sõbra […]
“Victoria bastion”
Ajalooline jutustus. Omaaegsele kaunile Narva linnale pühendatud ajalooline jutustus, millest põimuvad läbi ühe rahutu nooruki traagilised eluaastad, tunded ja teod vanas, hävimisele määratud Narva linnas aastatel 1939-1944.
“Vigureid ja figuure”
Rahvas ei teadnudki, et Päts ei olnudki, Laidoner ei teinudki ja Uluots ei öelnudki. Istusid hoopis kohvritel ja lootsid põgeneda põranda alt, mööda tunnelit Suurupi randa. Aga viimane valge laev, trümmid sakstesinki ja rammusat Eesti võid täis oli juba Argentiinasse teel. Meri tõi kaldale üksnes ajupuitu ja punaseid soldateid, kelle küljeluud tantsisid öösärkide väel ning […]
“Vihm teeb toredaid asju”
Vihm ajab õied vihmavarju ja vihmavarjud õide Vihm peseb vanade kiviraiujate näod puhtaks Vihm seob karvad mu paljal rinnal ükshaaval linnamüüri samblatuttide külge
“Vihmasaatjad”
Romaanivõistluse võidutöö Ministeerium ja ülikool – linn ja maa – valikuvõimalused ja nende puudumine. Lugeja ees on kaks peaaegu paralleelselt kulgevat elu ja peategelaste võimetus selles elus ettetulevaid vastikuid stsenaariumeid vältida. Ühelt poolt on see lugu üksindusest, töötusest ja depressioonist. Teiselt poolt on see aga lugu seotusest, sõprusest ja võimalusest oma elumustreid muuta. Autor enda […]
“Viidipäev”
Värsikogu näitab 1930-ndail aastail luuletamist alustanud autori poeetilist trajektoori läbi poole sajandi. Taskuformaat
“Viies kabinet”
See raamat on kõigile, kes kasvõi korra on arsti kabineti ukse taga oodanud. Järelikult kõigile meist. See on värvikas lugu arstide igapäevasest tööst praeguses, muutunud arstiabisüsteemis. Kas ta ikka peab olema selline, nagu kirjeldab raamatu autor, staažikas südamearst Rein Vahisalu.
“Viimane paar”
Teos koosneb 25 episoodist, mis omavahel niimoodi ühenduses, et mõni eelmise loo kõrvaltegelane osutub järgmises episoodis peategelaseks. Tegevus toimub 20-ndate aastate Tartus, teema on igivana – armastus. Tegevusjoon viib lugejaid agulist kesklinna, noorte juurest vanade juurde, valgustades erinevaid suhteid ja olukordi, nooruslikust eluvaatest kuni vanade resigneerunud mälestusteni. Raamat on kirjutatud A. Mägile omases asjalikus ning […]
“Viimane sõna”
„Viimane sõna“ pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: „Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma […]
“Viimased tuhat aastat”
See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, […]
“Viimne linn”
Siiamaani ei olnud ma kordagi mõelnud, et Akkon võiks kadunud olla. Nüüd mõistsin seda korraga veel enne, kui olin näinud tulekahjude suitsu tõusvat. Genova linnaosas sattusin korraga tühjale tänavale. (Siit olid paljud juba varemini põgenenud.) Mulle tuli imelik ja hirmutav tunne, nagu oleksin üksi surnud linnas. Hingeldades seisatasin ja lugesin kiiresti palve, et Jumal mind […]
“Viimne linn”
Siiamaani ei olnud ma kordagi mõelnud, et Akkon võiks kadunud olla. Nüüd mõistsin seda korraga veel enne, kui olin näinud tulekahjude suitsu tõusvat. Genova linnaosas sattusin korraga tühjale tänavale. (Siit olid paljud juba varemini põgenenud.) Mulle tuli imelik ja hirmutav tunne, nagu oleksin üksi surnud linnas. Hingeldades seisatasin ja lugesin kiiresti palve, et Jumal mind […]
