“Valus valgus”
Luuletused, poeemid, näidendid Sisukord: Luuletused; Poeemid: Tormipoeg, Kuidas Koguva küla käis punavooris, Järvesuu poiste brigaad, Mina – kommunistlik noor; Näidendid: Atlandi ookean, Lea, Kihnu Jõnn, Polkovniku lesk, Enne kui saabuvad rebased.
“Vambola”
Jutustus vanast Eesti ajaloost /1209-1212/ – Vaike, mu hella õeke, ära kurvasta oma venna pärast. Ma tean, et sa mind armastad nagu õe kohus. Isamaa on hädas, vaenlased tungivad maale, murupinda punastab venna veri, külade asemele asuvad tuhahunnikud, mehi tapab tugeva vaenlase terav raud ja naisi ning lapsi ootab vangipõlv! Ma lähen sõtta, püha kohus […]
“Vana Fabiani nutulaul”
Raamat sisaldab autori eelmise romaani “Keerukuju” järje “Kallid generatsioonid” ning pikemaid ja lühemaid jutte, mis haakuvad romaanis käsitletud vaimu- ning eraelutemaatika ning iroonilis-vaatleva eluhoiakuga.
“Vanad fookused”
Sülitan sündsaile sadamaile kõrtsidega kail, lõbulaatadega. Aevastan armsaile ankrupaigule, kus passitakse pärituult ja pilvituid päevi. Taskuformaat
“Vanad ja kobedad”
“Vanade ja Kobedate” stsenarist Peep Pedmansoni sule all seiklevad raadioteetrist ja teleekraanilt tuttavad tegelased seekord paberil. Nagu ikka, otsivad nad siingi innukalt ühte koma teist, kuid leiavad koma kolmandat.
“Vanaema mõis I osa”
Sündisin 1939. aastal Tallinnas, kasvasin üles töölisasulas Järvakandi Tehastes, lõpetasin Vändra Keskkooli, Tallinna Polütehnikumi raadiotehnikuna ja Tartu Ülikooli ajakirjanikuna. Olen töötanud elektromehaanikuna, fotokorrespondendina, majakavahina ja ajakirjanikuna. Mind on vaimustanud ühteviisi paksud inglise romaanid ja närvekõditavad kriminaallood. Jäänud 1986. aastal tervise halvenedes riigtöölt koju, püüdsin muuta kirjatöö oma elu sisuks. Valisin eesti kirjanduses üpris tühja põllusiilu […]
“Varastatud õnn”
Kui lõpuks vaikseks jääb, lubatakse neil keldrist lahkuda, aga majast välja minna ei tohi. Poiste elupaik on ülemisel korrusel ühes klassis. Akendest avaneb kohutavalt ilus vaade. Nii õudne, kui see ka ei ole, on see vaade tõesti ebamaiselt ilus ja sellel momendil on Merilil valusalt kahju, et ta seda jäädvustada ei suuda. Kogu linn põleb, […]
“Varavalgest videvikuni”
Sündisin Tallinnas, kuid kasvasin üles Tallinnalähedases Harku (nüüd Saue) vallas Alliku külas Uuetoa talus. Siin käisin ka algkoolis (Sauel ja Hüürus). 1945. aastal astusin Tallinna II Keskkooli (praegune Reaalkool), kuid olude sunnil lõpetasin venekeelse keskkooli Vilniuse sõjakoolis Leedus. Pärast sõjaväest naasmist ning tööle asumist Eesti NSV Kultuuriministeeriumi süsteemis lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna kaugõppe teel. […]
“Vari”
… Ja Villu? Kukulinna esimese sauna asemel on pärnade varjul väike valge majake. Siin üksi on nõrgameelne vagune, siia viimaks on Hugo oma sõbrale aseme leidnud, kus pime vari, mis ta hinge peale langenud, teda ei vaeva – kus ta rahule jääb. Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, […]
“Varjajad”
“Mis sa tahad?” ohkasin välisust vaid natuke lahti tehes. “Rääkida. Kõigest.” Kaspar vaatas mind tõsiselt. “Oota siis,” ohkasin ja lükkasin ukse kinni. Võtsin endale sekundi, et rahulikult hingata, kuigi ma ei tahtnud teda liiga kauaks ootama jätta. Nüüd oli see käes, me saime viimaks asjad läbi rääkida. Lootsin, et sellest ei tule totaalne katastroof… Kas […]
“Varjatud südamed”
Ülal kõrgendikul oli kivine ja paiguti kasvas siin ainult kasteheina ja palukavarsi, aga all madalikul õitses lillavärviline pajulill ja sinine kurekell sirutas end aralt metsikute vabarnapõõsaste varjust. Kõrgendiku kruusane veer õhetas kanarbikust, mis äsja õitsemist oli alustanud; mingi tundamtu väänkasv tungles rahutult kivide vahel, ja palukas ulatas kõrbema kippuval varrel punakaks tõmbuvat, kidurat vilja juhuslikule […]
“Varjud udus”
…”Kirjuta siiski! Kirjuta neile, kes on end vinnanud elu päiksepaistelisele poolele ja usuvad, et nad istuvad õnnega ühel toolil. Siis nad ehk märkavad, et nende õnn on vaid kujutelm, mida nad toidavad oma lakkamatu mangumisega, et pilv ei kataks päikest nende eest. Ära karda, kui nad tõmbavad käed rusikasse, sest rusikas on siiski rohkem väärt […]
“Varjuliste puie all”
Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator […]
“Vasaku käe lood”
Jutukogu 1930.-1980. aastate loomingust sisaldab nii autori mälestusi oma koolipõlvest ja sõja-aastatest kui ka arutlusi tänapäeva sõlmprobleemide üle.
“Vastutuulelaev”
Romaan Bernhard Schmidtist (1879-1935), Naissaarelt pärit täheteadlasest ja optikust, kelle elu peamine osa möödus Saksamaal. Täpsete ja keeruliste astronoomiliste seadmete valmistamisel sai Schmidt kasutada ainult vasakut kätt – parema oli ta kaotanud noorukieas. 1930 a. leiutas Schmidt uut tüüpi teleskoobi, mis tõi talle postuumselt maailmakuulsuse.
“Veel üks paradiis”
Elise tõusis ning noormees tuli otsejoones tema suunas. Eliset nähes jäi ta seisma ja vaatas tüdrukut. Viha tema silmis lahtus täielikult ning asendus üllatusega. “Sina siin?” Elise naeratas irooniliselt. “Sa näed viirastusi. Mind tegelikult pole siin.” Raul raputas pahaselt pead ning läks ära. Ta teeb seda meelega. Miks ta ikkagi minu vastu nii külm on? […]
“Veider armastus”
Romaan esitab meile väga elavas stiilis ühe omapärase ja huvitava noormehe iseäraliku armastusloo. Juhan Saarde nimeline mees saabub vaiksesse Loopre alevisse ühel vaiksel sügispäeval. Ta veedab oma aega peamiselt looduses jalutades, on hüpliku kõnemaneeri ja silmanähtavalt närvilise olekuga. Ent aegamööda sulab ta siiski alevi väikekodanlikku seltskonnaellu ja toob sellesse oma pikkade arutluste ning vaidlustega mõnesugust […]
“Vend Vahindra”
Satiiriline dokumentaaljutustus. Autorilt: Mitukümmend aastat tegutses Eestis ja Lätis buda usu jutlustaja Karl Tõnisson, kes oli Baltimaadel laialt tuntud hüüdnime “paljasjalgne Tõnisson” all. Ta ise nimetas end vend Vahindraks. … Kuid satiirilist dokumentaaljutustust “Vend Vahindra” ei hakanud ma kirjutama ainult selle illusioonidemüüja huvitavate seikluste ja viperuste pärast. … Niisiis, kallid lugejad, pole patt naerda selle […]
