“Elu, ma räägin ju sinuga”
Loodan … Loodan, et mu kõikide päevade päike pole veel loojund. Usun, et mu kõikide aegade rõõmud pole veel lõppenud …
“Elurada”
Luulevalimik. Koostanud Artur Adson. Minu valu – Minu valul on mustad silmad, silmad kui tule sees säravad; minu valul on ruuged juuksed siidina salkudes lokkajad. Minu valu on sirge ja sale ilma pääl ilusam iluke … Võõra vastu ta lõpmata lahke, otsata vali ta minule. Oh kui hästi tantsib mu valu, tantsib tormates hõlmasse, tantsib […]
“Epitaaf”
Helmut Tarandi (8.10.1911 – 1.11.1987), viimase ajani tundmatu ja avaldamata luuletaja traagiline elukäik peegeldub ilmekalt tema suures osas autobiograafilises loomingus, milles kajastub kogu tema nurjunud ja tunnustamata elu, elu, mis pidi aheldatud kõrvaltvaatajana taluma keskpärasuse ja küündimatuse triumfi alal, millel tiivad teda ennast palju kõrgemale kanda oleksid suuutnud. … Kaarel Tarand Loomingu Raamatukogu 1/2, 1990
“Esivanemate hauad”
XII kogu luuletusi Esivanemate hauad Kuulake koguja kutset kõigis neljas tuules, ja suust suhu jooksku võimukas hüüd. Ilmsi, mitte enam unes ja luules, vaid tormis ja kõnes kajab nüüd: kogugem koju, Eestimaa pojad! Neljasse tuulesse saadan ma kutse, ümber maakera jooksku mu hüüd ja kohaku taas kohal esivanemate kalme. See on aja ülevaim katse, mis […]
“Hinge pealt ära”
Ma ei ole kunagi ühtegi väljakutset otsinud. Kuid kõik mis on minu juurde tulnud, olen ma vastu võtnud. Kõik tähed siin on inimestele, kes mind on armastanud. Teid on palju. Mina armastan teid kõiki. Te olete mind välja kutsunud. Ja mina olen alati tulnud. Ja tulen edaspidi ka.
“Hingepeegeldused”
Olen sündinud Kiviõlis 1936. aastal. Kogenud Siberi karmust, ka heas mõttes. Olude sunnil said mulle omaseks selle maa laiad avarused. Seal jätkus mu haridustee. Läbi oma nägemuste olen kirjeldanud maailma elu ja valu. Tunnetanud Tartu kardiokirurgia osakonna haigevoodil enese ja paljude kaaslaste heitlusi. Tänanud Loojat, et saatus on lasknud otsa saada õnnest- elada. Olen abielus. […]
“Homme on kaugel”
Luuletaja liigub valdavalt ulmelises maailmas – need on ideaalmaastikud ja ettearvamatud sündmused, mis ta luulemina ümbritsevad. Samas võib seda pidada ka alateadvuse hääleks, mis me ratsionaalsesse ellu aeg-ajalt märkamatult tungib. (taskuformaat)
“Iltakävelyllä – Õhtune jalutuskäik”
Ketä ei vapahdettu kesäkuussa kun maidonvalkoinen taivas valui vesistöihin ja silmiin ketä ei vapahdettu jää odottamaan talvensa kolmesataa päivää Pentti Holappa
“Ingel läheb apteeki… korralikus seltskonnas”
Ilmatu hulk kääbusmamuteid on ilmunud kõigisse maailmajagudesse. Nad töllerdavad ringi suurlinnades, roosad kõrvad pikkade karvade all, kräunuvad kastid kõhul. Nad räägivad imelikku keelt, mida ei mõista ühegi riigi valitsus. Nad ei võta osa sõjalis-patriootlikest mängudest. Nad kasvatavad endale meelega rivikõlbmatuid lampjalgu. Ööd läbi püüavad nad eetrist tundmatut lainepikkust, kust antakse edasi ainult neile mõistetavas džässirütmis […]
“Inimese elu”
Vanaema helde, lahke, nõnda kallis minule, nagu särav päiksepaiste rõõmu toob ta lastele. … Raamatus on pühendus. Taskuformaat.
“Isamaa ilu hoieldes”
“Isamaa ilu hoieldes” on luulekeelne lugu meie rahva sünnist, tema eneseleidmisest ja kasvamisest. Eriti eksimata võib öelda, et kui 1864. aastal sündis Juhan Liiv, ei olnud eesti rahvust veel õieti olemaski. 19. sajandi teisel poolel aga toimus uskumatult kiiresti palju meie rahva jaoks olulisi muutusi ja arenguid, nii et kui luuletaja 1913. aastal suri, oli […]
“Iseseisvumine”
Iseseisvumisaastate luulet jaanuar 1988 – august 1991 Luule on oma olemuselt aateline kunst – selline oli Rudolf Rimmeli (1937-2003) põhiline luuletajakreedo. Käesolev postuumne luulekogu koondab endasse luuletaja poolt 1988-1992 kirjutatud ja osaliselt Eesti ajakirjanduses ilmunud isamaa- ja kodanikuluulet. Ühtlasi demonstreerib see luuleraamat sõna- ja trükivabaduse, eestimeelsuse ning kodanikujulguse arengut nimetatud aastatel.
“Kadunud kodu”
Luulevalimik Koostanud Bernard Kangro Saateks Köitke kinni ta silmad, köitke kinni Kesk võõrast ilma teed – Köitke kinni ta silmad, köitke kinni – Ta leiab siiski oma teed. Nii kirjutas Ernst Enno 40 aastat (raamat on avaldatud 1950) tagasi kojuigatsusest, ise teadmata ja aimamata, et võõrsil olles ja ta laule uuesti üle lugedes tullakse samale […]
