“Ma olen elus olemise tunne”
Oranžis taevas Tallinna lennujaama kohal murrab päiksevalgus roosat pilveliha. Niklas Teller väljub liuguste vahelt, üleni mustas, kitsastes kõrendjalgteksades, pruunid päikseprillid ees, pagas käe otsas järel lohisemas. Tillukesed helkivad teraslinnud suunduvad kaugusse. Niko vaatab ringi. Lasen signaali. Ta kõnnib minu poole. Tartu maantee piduritulede täppmuster liigub nagu sajajalgne, tõmbub lõõtsana kokku, venib, tõmbub, venib taas. “Jetlag?” […]
“Maagiline reaalsus”
Käesolev novellikogu on seitsme aasta töö, ning siinsed lood on kirjutatud ja lugematuid kordi viimistletud vahemikus 2006-2014. Olen tänulik kõigile, kes jagasid minuga oma väärtuslikku aega, osaledes selle kaudu käesoleva raamatu kujunemisel ja valmimisel.
“Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat”
Nimetul tänaval märkamatus majas töötab Asutus, üks paljude teiste sarnaste riigiasutuste seas. Iga päev rügavad seal kümned ja kümned inimesed, menetledes projekte ja dokumente, kirjutades memosid, koostades strateegiaid ja planeerides eelarveid. Terasemalt vaadates võib sealses näotute ametnike massis eristada üksikuid silmapaistvamaid tegelasi. Seal on Juhataja, kes vaatab unistava pilguga aknast välja, ümberringi kõrgumas paberikuhjad ja […]
“Maailm on alles, vaikuses”
Randade lõpus on mandrite tipp. Su nägu punases valguses hiilgab, need kuninglikult kuldsed lokid, mis neist kiirgab, et kõik sind nimetavad kodusoojuseks, terviseks ja puhtaks looduseks, tsaariks ja tsaarinnaks, kes astuvad pilvede pinnal ega kuku Ma vaatan, see on väga pikk ja kõrge trepp, paljale silmale nähtamatu täpp.
“Maailm on imeline. Straboni mälestused”
Minu nimi on Strabon, Strabon Amaseiast, linnast, mis asub Asia Minori poolsaarel. Ma olen hellen, ehkki pole, nagu juba öeldud, pärit Hellasest, vaid provintsist. Ma sündisin aastavahetuse paiku, täpset päeva ei mäleta nüüd enam keegi. See oli veel vana ajaarvamise aasta, igatahes kaheksateist aastat enne Julius Caesari kanderireformi, mis hakkas kehtima kõikjal Rooma impeeriumis, mille […]
“Madallend üle maakera”
Kui ma poleks elus õppinud mäeasjandust, iga päev lõhanud sada kilo ammoniiti, poleks kõrvale hiilinud Vene sõjaväest, õppinud mehhaanikainseneriks, töötanud tehases meistrina, konstruktorina, toimetanud TPI ajalehte, olnud TV uudistereporter ja kommentaator, SKTB Desintegraatori juhtiv töötaja, süüdimõistetu ja süütuksmõistetu, masinaosade eksportija ja puidutöömasinate importija, turu liider, kui ma poleks taastanud oma põliskodu, kui ma poleks seal […]
“Mahajätjad”
Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri «hinge» ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga […]
“Mälestused V. Päikesepoolel”
Sisukord. – Töökoha otsimine – Kirjastuse “Eesti Raamat” lastetoas – Toimetaja elukutse – Kirjastuserahvas – Minu tööd ja tegemised – Kes meil käisid? – Rannet – Kirjastus kui nõukogude ettevõte – Laiemasse ringi – Esimene välisreis – “Ilukelder” – Esimest korda “Loomingusse” – Asta Hameri – Pan Kurtna – Kirjanike Liit – Konsultant – Aspirantuuriahvatlused […]
“Mälestusteta maja”
On aasta 1938, laulupeoaasta. Ühes Eesti väikelinnas on loomulikult käimas kibekiire ettevalmistustöö, sest naiskodukaitsjad sõidavad Tallinna peo korraldamises abistama. Siis aga raputab linnakest midagi täiesti ootamatut: oma majast leitakse vaikselt pensionipõlve veetva härra Sandersoni laip. Tegu paistab olevat enesetapuga, aga asja uurides leiab kohalik politsei nii mõnegi kummalise asjaolu. “Mälestusteta maja” saavutas kirjastuse Tänapäeva 2008. […]
“Mäluauguga naine”
Uppuja põgeneb kõrgele mäele ja mägi saab madalaks. Orgudest tigedalt roomab üles udu, rõske ja paks. … – Joel San
“Mäng mõisa peale”
Sean O´Donnel on 35-aastane iiri õnneotsija, kes saatuse keerdkäikude tahtel elab 19. sajandi teise poole Tartus. Kogenud elukunstnik on suutnud ümber sõrme mässida nii kohaliku politseimeistri kui ka Balti aadli ja leidnud endale püsiva sissetuleku aadlisuguvõsade härmarate intriigide lahendamisel. Ainus, keda ta siinmail lõpuni mõista ei suuda, on maarahvas – eestlased. Ühel ilusal päeval saab […]
“Mardika umb ehk minu väike hullumaja”
Romaan “Mardika umb” kujutab paari aasta tagust aega, kui masust ei teatud veel midagi. Mõne noore inimese peas tärkab mõte kuulutada raha jumalaks, kummardada seda ning ülistada, nagu ülistatakse teisigi jumalaid. Öeldud-tehtud – mõte viiaksegi ellu. Selle teema kõrval kirjeldatakse peategelase, tema perekonna ja naabrite kohati lõbusat, aga vahel ka üsna veidrat igapäevaelu Mardika umbtänavas […]
“Marduse tänav”
Romaan teleseriaali “Nukumaja” ainetel Sellel tänaval muutuvad kõik, kes sinna kolivad… Imeilusas aedlinnas Marduse tänava vanas majas elab kirjanik Elisabeth. Temaga juhtub selle maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Pärast Elisabethi surma võtab maja üle tema noorem õde Eeva, kes ei olnud Elisabethiga aastaid suhelnud. Politseinikust mehe ja väikese lapsega end Marduse tänaval sisse […]
“Marukoer”
Võiks öelda, et selle romaani nimitegelane on Rexi-nimeline koer, rotveileri ja hundikoera sega, raevukas viiekümnekilone elukas. Samavõrd võiks nõustuda arvamusega, et tegu on romaaniga inimese ja looma veidrast suhtest, kus loomale on määratud muutuda inimese pikka aega haudunud kättemaksu tööriistaks süütute inimeste vastu. Teksti enama süvenemise korral mõistame, et autor mõtleb marukoerte ja marukoerluse all […]
“Me veel näeme”
Seitsmeaastane Lauren jääb kooliteel auto alla koomasse. Tüdruk omandab teispoolsusega suheldes usinalt elutarkusi, kuid tema vanemad on silmitsi raskeima väljakutsega elus. Suutmata otsustada, kas võidelda või leppida, keeravad ema ja isa, seni õnnelikult elanud abielupaar, teineteisele selja. Kumbki püüab olukorraga toime tulla ja lohutust otsida omal moel. Turvalise lapsepõlve kokkuvarisemist tahtmatult pealt nägev Lauren proovib […]
“Mees puukastis”
Linnast Perispä alevisse kolinud noorpere leiab kevadel oma vastrenoveeritud korterile kuuluvast puukuurist küttepuude kastist surnud mehe. Kohale sõitnud uurija arvates võis laip olla seal juba eelmise aasta talvest, aga kohaliku konstaabli sõnul pole alevis keegi kadunuks jäänud. Juhtumit määratakse uurima noor inspektor Ira Tever. Surnul pole nime ega nägu ja loo lahendus tundub võimatu, ometi […]
“Mees”
Sellest viimasest asjast ei käi minu mõistus üle… Jalgpallihaiged peaksid enamasti olema elutervelt heteroseksuaalse suunitlusega, aga naudivad täiel rinnal higiseid Mehi, kes võiduvärava puhul mingit kobarnussi sarnast rituaali sooritavad. Väljakul, tuhandete vaatajate silme all! Nilbe! Radikaalsemad neist kipuvad “sita vahtu lööjaid” kolkima… Mind jääb painama tundmus, et tegemist on latentsete salgavate Homodega. Kapipededega, niisiis. vaataks […]
“Meesinine”
„Meesinine“ on Maarja-Liis Mölderi teine luulekogu. Kas on õige seda luulekoguks nimetada? Nojah, tekstid siin on tõesti luuletused, pealegi väga head tekstid, aga midagi oleks nagu veel. Midagi mis puudutab, räägib sinust ja minust ja kõigest sellest, millele parema ühisnimetaja puudumise tõttu oleme nimeks andnud „elu“. Juba Maarja-Liis Mölderi esimeses kogus „Miks teisi ei lööda“ […]
“Meie igapäevane jää”
Eesti gootika III Katkend Taaveti Jääraamatust: “Ma palun teid appi, ükskõik, kes te olete ja neid ridu loete. Võib juhtuda, et lained kannavad minu kirjutatu kuhugi inimtühjale rannale, kus pole kedagi, kes loeks minu lugu. Ma pole võimeline kirja panema kõike, selleks pole ka aega, pean kiirustama, sest tahan ellu jääda. Praegu on raske kirjutatut […]
