“Salaküti õpilane”
Raamat on esimene katse näha sündmusi Eesti metsades kõnnumehe silmade läbi. Sündmusi nii poliitilistes aegades, kuid metsloomade – nii või naa – olulises rollis metsavenna argimõtteis. Meie loos õitseb meelsuse sünnitatud inimjaht. Jahitavad omakorda jahivad eksistentsi vahendit, neid kõiki koos aga jahib riigikord, nagu vägev traalnoot, kellele kõik liigutav on vaid prügikala. Samas ei unusta […]
“Seesama jõgi”
Selle raamatu kohta võib kindlalt öelda, et tegu on XXI sajandi eesti kirjanduse tähtteosega. Romaani sündmustik toimub 1960ndate keskpaiku ja sel on tugev autobiograafiline alus. Filoloogiaüliõpilasest nimetu peategelase tunded ja keskkond on paiguti väga sarnased Kaplinski enese eluloolistest kirjutistest tuntuga, kuid sündmustik on suurel määral fiktsioon. Kaplinski enda kõrval on teine äratuntav tegelane Õpetaja, kelle […]
“Septembri lapsed. Hommikutunnid III”
Septembri lapsed on kolmas raamat kuueköitelisena kavandatud autobiograafilisest romaanist. Varem on selles tsüklis ilmunud Hommikutunnid (2001) ja Näod ja maskid (2003). Käesolev osa viib meid pärast Kolmanda riigi kokkuvarisemist Holtsee külakesse Schleswig-Holsteinis ja kaheksa kuud hiljem lähedal asuvasse eesti DP-laagrisse Eckernfördes (1945-1947). (Tegemist on mahakantud raamatukogu raamat)
“Sügismüsteerium”
Psühholoogiline kriminaalromaan Kriminaalromaani peategelane Anette töötab Psühholoogia Akadeemia raamatukogus ning on lisaks veel tõlkija. Tema töine elu kulgeb raamatukogus ja koduse arvuti taga tõlketellimusi vastu võttes ja teostades. Vahel saab ta üpris kentsakaid tõlkepakkumisi. Ühel sügisel hakkavad raamatukogus toimuma kummalised lood. Raamatute ja kaustade vahele ilmuvad veidra sisuga kirjakesed, mis on ilmselgelt mõeldud just Anettele, […]
“Sul on teine”
“Sa oled nii ilus, kui sa naeratad. Aga sa naeratad järjest harvem.” “See oleneb sinust. Mina olen vaid sinu meeleolu vastukaja.” “See on mehele liiga ränk, olla kaks.” “Naine on tihti kaks. Naine tahabki kaks olla.” “Jõuad, ritsikas. Võib-olla sööksime vahepeal natukenegi?” “Söö, Tehvan. Mina olen nõus õhust ja armastusest elama.” “Nüüdsama justkui olid nõus […]
“Susanna ja mina”
Selle raamatu peategelane tutvustab end nii: “Kui ma räägin meestele, et ma olen graafik, disainer, siis nad mõtlevad kohe, et ahaa: kunst, noor naine, järelikult kultuur, targad raamatud, festivalifilmid ja muu taoline intellektuaalne ja peaaegu et aseksuaalne värk. Nad ei mõtle minust, et: seks. Mis tegelikult mu olemuse palju paremini kokku võtaks.” Head lugemist.
“Tagasi koju”
Kümme aastat. Kümme aastat on möödunud sellest viimasest vana-aastaõhtust, mille Merili veetis kodus, mille pühalikkust varjutas tookord varitseva õnnetuse eelaimus. Nüüd, kümme aastat hiljem, on ta siin tagasi. Ring on täis. Ring on täis ja kõik lõpeb varsti – see kinnismõte ei jäta Merilid hetkeksi. Surve peas suureneb üha. Kogu vahepealne elu, kõik see kümme […]
“Tare poole tõttaja I”
Siin need lõpuks olidki – igatsetud vesiroosid! Laiade roheliste lehtede vahel valendas kogu veepind neitsilike puhasvalgete õitega. Kõik vaikisid. Vaatepilt oli nii lummav, et tundeline Eeda suurivaevu pisaraid tagasi hoidis. Just seda oli ta aastaid igatsenud veel kord kogeda. Taas oli siin kõik nagu lapsepõlves: järve tume pehme vesi, loodushääled- ja lõhnad, tasa loksuv paat, […]
“Tiivaripsutus”
Ma ei rända maises elus enam üksi, vaid omaealise naisega, kellel on minuga kaks last. Paraku olen rahulolematu ja mulle tundub, et midagi on vaja ette võtta. Paberid on mul puhtad – ma pole kunagi abiellunud. Kalli, kellega juba kaheksa aastat koos elan, on vallasema ja saab meie mõlema tütre pealt toetusraha. Truudust pole ma […]
“Ülemiste vanake”
Üks ennemuistne lugu, mis on kirja pandud Arvo Valtoni poolt, pildid juurde joonistanud Jaan Tammsaar
“Vahtrakuller”
Autorilt Mõni aasta tagasi ma veel ei teadnud, et tahan luulet kirjutada. Veelgi enam, avaldada luulekogu. Elu võib aga pöörata uue lehekülje, mõnel meist pikkamisi ja märkamatult, mõnel aga väga ootamatult, murdosa sekundi jooksul. Nii juhtus minuga. Luule on nagu muusika – viisita laul. Kõik, mida me kaunist loome, on laul. Laulud millestki või millelegi, […]
“Väikelinna šerif”
Romaan Väikelinnaks pürgivasse Kiiva alevisse, oma kunagisse kodupaika, saabub tööle äsja miilitsakooli lõpetanud noormees Harri Basov. Kandes endas mitmesuguseid mälestusi, alustab ta tööd. see pole sugugi kerge, pole kogemusi, käes on ka Eesti iseseisvumise murdeaeg. Pinget lisab veel alevi selge rahvuseline kihistumine. Neid pingeid tunneb Harri Basov pealegi iseendas – isa venelane, ema eestlane, seisab […]
“Valge paat”
Meri ühendab, meri lahutab. Sõda lahutab, aga ei ühenda. Juba pääsenud mehed üritavad päästa mahajäänuid. Valge paat on omast käest, muu on loodusjõudude käes, kummalgi kaldal on võimud valvel. Toimunut varjas udu ja pimedus ja poole sajandi salastatus. Ei enam.
“Valgus olematus aknas”
“Valgus olematus aknas” sündis paljude aastate eest, ehkki ta siis endast veel teada ei andnud. Oli vaid ootus. Ootus pimedas külmas ruumis, mille hingust oli autor poisipõlves omaenda palgel tundnud. Aeg tõi mõtteid, mis lõpuks põimusid põgusaks retkeks olematusse. Varjude riiki taorauast pilaku taga. Kuid vanade muistendite tegelasi teel vastu ei tulnud. Kõik olid inimnäoga. […]
“Varastatud õnn”
Kui lõpuks vaikseks jääb, lubatakse neil keldrist lahkuda, aga majast välja minna ei tohi. Poiste elupaik on ülemisel korrusel ühes klassis. Akendest avaneb kohutavalt ilus vaade. Nii õudne, kui see ka ei ole, on see vaade tõesti ebamaiselt ilus ja sellel momendil on Merilil valusalt kahju, et ta seda jäädvustada ei suuda. Kogu linn põleb, […]
“Vere jooks”
Läbi poolune kuulsin: “… juba üle kuu aja, mis, üle kahe kuu, jah, kaks kuud tagasi hakkasin pihta, maalima teda, või ei, mitte maalima, õigem oleks, jah, öelda, et ma juba kaks kuud ei maali teda, tegelen ta mittemaalimisega, alusmaaligi pole teinud. Ainult visandeid. Pihutäie.” (Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
“Viies kabinet”
See raamat on kõigile, kes kasvõi korra on arsti kabineti ukse taga oodanud. Järelikult kõigile meist. See on värvikas lugu arstide igapäevasest tööst praeguses, muutunud arstiabisüsteemis. Kas ta ikka peab olema selline, nagu kirjeldab raamatu autor, staažikas südamearst Rein Vahisalu.
