“Iiling”
Elmar Lipstok sünnib jõuka taluomaniku esimese lapsena kodumaa rikkamas maanurgas. Vana Lipstok, ta isa, rühmab tööd nagu hobune; hakkab vaeselt peale, kogub raha, omandab esmalt talukoha ja ostab siis, paar aastat pärast poja sündi, nägusa karjamõisa. Kõhetu, kondine, kõrgete palgenukkidega ja tihedate kulmudega. Oili-Jaan, nagu teda koha järgi hüütakse, on mees, kes oma teenijatele kunagi […]
“Iiling”
Sari: Eesti romaanivara Oskar Lutsu 1924. aastal ilmunud romaani peategelased on jõuka taluomaniku lapsed Anna ja Elmar, vooruslikult range õde ja tema hoopis kergemeelsem vend, ning teose sündmustiku kujundavad nende kaks paralleelselt kulgevat armastuslugu. Peategelaste ümber askeldavad arvukad kõrvaltegelased – nende onud ja tädid ja teised sugulased ning siis veel pastorid, apteekrid, kunstnikud, metsavahid ja […]
“Kevade”
Oh, kui palju kordi on minult juba küsitud “Kevade” esimese trüki ilmumisest saadik: Kas ikka tõesti elasid ja tegutsesid kord säärased isikud, nagu Joosep Toots, nagu Arno Tali, Raja Teele, Georg Adniel Kiir, Tõnisson jne.! Kas nad elavad veel Kus nad praegu on? Ning edasi, paljutähendavalt silma pilgutades: Küllap te ise ikka olitegi see Toots? […]
“Kirjad Maariale. Harald teotseb”
Laskusin põlvili su ette, Maaria, suudlesin su käsi, kindlas usus, et olin ometi leidnud oma kaotatud õnne. Aga sa raputasid kurvalt pead ja läksid ära ega öelnud, kelle eest põgenesid, iseenese või teiste eest. Sa kadusid tuule ja kellahelina linnast sama äkki, kui olid sinna ilmunud. Su viimsed roosid varisesid kokku ja muutusid põrmuks. Kirjas, […]
“Mälestusi”
Käesolev kogumik sisaldab kolm eesti kirjandusklassiku memuaarteost “Vanad teerajad”, “Talvised teed” ning “Läbi tuule ja vee”, milles autor pajatab oma lapsepõlvest ja esimesest kooliaastast. Illustreerinud Asta Vender.
“Olga Nukrus. Ants Lintner”
Kaks armastuslugu 1926. aastast. Esimese sündmustik algab kahe Tartu agulinoore teineteiseleidmisega vahetult enne I maailmasõda, misjärel sõda ise ja selle tagajärjel tagalas vallanduv madalate kirgede pillerkaar seab katsumuse ette äsjaabiellunute armastuse ehtsuse ja sügavuse, andes siiski lootust leppimisele. Teise tegevus toimub äsjasündinud Eesti Vabariigis 1920ndate aastate alguses, kus kahe üliõpilase, kohmakavõitu ja tööka talupoisi ning […]
“Sügis”
Selles raamatus jõuab poole sajandi tagant taas lugeja kätte Tootsi-lugude tsüklit lõpetav “Sügis”, mille esimene osa nägi trükivalgust 1938.a., teine osa aga ilmub raamatuna üldse esmakordselt, aluseks kirjanikust mahajäänud käsikiri. Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi ning tihtipeale kisuvad olukorrad kirjaniku tahtel lausa jantlikeks.
“Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest”
… “Suve” tuleb hinnata kui suurepärast humoristlikku jutustust. Nagu soe suvine päike saadab autori naeratav pilk jutustuse tegelasi igas nende teos ja toimetuses. Tootsi vempude ja Kiire äparduste koomikale lisanduvad Lutsu ülemeelikud mõttekäigud ja sõnadega kukerpallitamised, mis “Suvele” ta omapärase võlu ja värvingu annavad ja selle lugemise nauditavaks teevad.
“Suvi”
Ühel ilusal kevadisel päeval saavad Ülesoo omad kirja: nende poeg Joosep tuleb varsti koju, kuhu ta kauemaks ajaks tahab jääda, et tervist parandada. Kiri on, nagu postitemplist näha, kaua teel olnud; ka on suur sinine kirjaümbrik teel palju kannatanud, otsekui oleks ta tulles mõne jaamavahe jalgsi pidanud kõmpima. …
“Tagahoovis”
Tänaselt vaateveerult tundub üllatavana, kui tõrelevalt võtsid kaasaegsed arvustajad vastu 1930-ndate aastate vaieldamatu tähtteose. Agulielu kirjeldused poleks tohtinud pärast August Jakobsoni, Rudolf Sirge jt. vaeste-patuste-koolkonna esindajate romaane enam vaimuilma šokeerida. Kuid küllap peituski komistuskivi Lutsu sootuks erinevas ainekäsituses. Lugedes kriitikute etteheiteid, kuidas Luts pole suutnud analüüsida ühiskondlike väärnähtuste tagamaid, pakkuda valmis lahendusi ja anda teosele […]
“Talve”
…Käsikirja tiitelleht sisaldab selgituse: Oskar Lutsu käsikirja järele ärakirja teinud Arnold Feliks Karu, Uusnas, 1953.a. Käsikirja lõpus on teinegi oluline ülestähendus: Oskar Luts suri Tartus lühikese haiguse järeldusel 23. märtsil 1953.a. Oma päevikus kirjeldab Arnold Karu lühidalt seda, kuidas ta kirgliku raamatusõbrana Oskar Lutsu juurde sattus, oma viimsel eluotsal olevalt Lutsult peaaegu lõpetatud käsikirja lugemiseks […]
“Ühe naise kiri”
Valik novelle ja lühipalu Oskar Luts suudab meid ikka ja jälle üllatada, tema rohketest perioodikasse pillatud lühipaladest leiab vahel eriskummalisi teemaarendusi (näiteks mälestuskillus “Elevandi abielust” räägib ta oma sõpradest elevantidest), mida on esmapilgul isegi raske seostada – kui ei teaks autorit – kirjaniku koguloominguga. Käesolev kogumik sisaldab rahvakirjaniku vähemtuntud lühiproosat. Tuumiku moodustavad mitmed peaaegu žanripuhtad […]
“Vaikne nurgake”
“Vaikne nurgake” on pealtnäha tavaline lutsulik lugu, kus tehakse nagu tööd ja nagu ei tehta kah, tehakse nagu nalja ja nagu ei tehta kah, just nagu rõõmutsetakse, riieldakse ja armastatakse, aga õieti ei riielda ega rõõmutseta, vaid lihtsalt aetakse juttu inimese kombel – ja mis see inimese elu muud on! –, vaadeldakse vahel rändavaid pilvi […]
