Öist kõrbe täitev tume ajuliiv mind mõneks tunniks päästab sellest seegist – siis pragiseb mus jälle iga viiv – aeg toitub silmis hubisevast leegist see siin on luuletaja hooratöö mis täidab siiski tühja elukeste pea haihtun aega nagu öhe öö – sääl vaikus vehib oma tummažeste tean mõni valguskiir ei tunne varju ja mõni sõna muudab inimtõu – kõu murendab kord linna kiviharju ning paljastab öötaeva vaikusjõu
3. IX 1992
Loomingu Raamatukogu 44/1992
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.