Nad liikusid läbi hõreda avatud metsamaastiku ebaühtlaste mätastega rohu, kus külmunud lumikate oli liiga kerge, et kõrsi vastu maad vajutada, ja oleksid peaaegu möödunud väikesest künkast paremat kätt teeraja kõval, kui valge pitsikatte alt poleks paistnud tumedat maapinda, tumedamat kui talvise murukamara pleekinud pruun. Cenred oli sellest mööda läinud, aga kui Cadfael peatus ja alla vaatas, siis jäi tema seda teraselt uurima.
“Tooge kiiresti tõrvik!”
Kollane valgus joonistas selgelt välja inimkeha, mis lamas siruli, jalad raja poole, valge lumekoorikuga kaetud.
Sari: Öölane, nr. 107
(Taskuformaat)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.