“Vana Pärnu ehitised ja inimesed”

Kirjalikes allikates on Pärnu sadamat esmakordselt märgitud 1242. aastal. Pärnu linna (Vana-Pärnu) asutamise ajaks peetakse aastat 1251, kui piiskop Heinrich õnnistas seal sisse toomkiriku. 1263. aastal põletasid paganatest leedulased linna, mis peagi taastati. Pärnu jõe vasakul kaldal tekkis Saksa ordu Liivimaa harule allunud Uus-Pärnu linn, mille kohta on teateid 1265. aastast. Seal asus ordukomtuuri loss ja linn ümbritseti ringmüüriga, millest on tänaseni säilinud fragmendid. Väljaspoole linnamüüre tekkisid eeslinnad. Keskaegse Pärnu ülemkihi moodustasid peamiselt Saksa aladelt saabunud kaupmehed ja käsitöölised, alamrahvas pärines kohalike, s.o valdavalt eestlaste hulgast. 14.-16. sajandil kuulus Uus-Pärnu mõjuvõimsasse Hansa Liitu ja Euroopa ühtsesse majandusruumi. Selle kaudu osales Pärnu, mis asus Novgorodi ja Pihkvasse viival mere- ja jõeteel, Ida-Lääne vahelises transiitkaubanduses.