“Sõdurid nutavad öösel”

Mees, keda kutsuti Jezaks

1934. aasta lõpus, ühel vihmasel päeval, mis kalendri järgi oli mingi püha, saabus saarele Alejandro Zarco nimeline mees (sõbrad, tuttavad ja isegi vaenlased kutsusid teda Jezaks), kel oli ülesandeks tutuvuda partei tegevusega, mis selles piirkonnas kuigi hästi ei edenenud. Jeza oli pikk kõhn mees enneaegu hallinenud juuste ja siniste silmadega. Ta tõi kontakti väga vähestega: ainult Jose Taronjiga ja vennaste Simeoni ning Zacariasega. Ta polnud tulnud selleks, et aktiivselt tegutseda: ta pidi lihtsalt olukorda analüüsima ja siis Madriidis asuvale keskkomiteele ette kandma, et see koostaks tegevuste hoogustamise plaani. Kui umbes aasta pärast puhkes sõda, tabati esimestes haarangutes Jose Taronji ja vennaksed. Mõne aja pärast saatis Jeza kellegi Herbert Franzi kaudu, kes oma kodumaale tagasi läks, kirja partei keskkomiteele. Ta palus saata juhtnööre ja luua side. Hiljem hakkasid Itaalia sadamaist tulevate laevade kütjad, madrused ja stjuuardid saarel maabuma ja Alejandro Zarcoga kontakti astuma.

Võib-olla tabas politsei ühe neist sidemeestest. Võib-olla oli ta sisse seadnud luureteenistuse Portis, kus viimasel ajal toimusid koosolekud. Ühel õhtul sattus politsei neile peale ja Alejandro Zarco vangistati. Täpselt öeldes toimus viiendal veebruaril 1937. Päike paistis veel ja mõned kalapaadid sõitsid merele. Naised laotasid võrke liivale ja vesi oli vaikne ning taltsas nagu magav loom.