“Napoleon III. Prantsusmaa viimane keiser”

Napoleon III, kes ei vabanenud kunagi seikleja ning vandenõulase harjumustest, oli valitsejana harukordselt keerukas isiksus. Ta oli ühtlasi unistaja ning realist, naiivne ja salakaval. Suurte poliitiliste plaanidega ruttas ta oma ajast kaugele ette, aga jättis seetõttu märkamata vägagi reaalsed ohud, mis ennekõike välispoliitika vallas Prantsusmaad ähvardasid. See talle hukatuseks saigi, kui septembris 1862 tekkis Bismarcki näol ülekaalukas vastasmängija. Nagu tema onu ja suur eeskuju Napoleon, nii jäi ka Napoleon III troonist ilma, kaotades lahingu Sedani all, mille järel ta sattus 4. septembril preislaste kätte vangi. 9. jaanuaril 1873 suri ta paguluses Inglismaal, kust oli kunagi lahkunud, et Prantsusmaal võim haarata. Teise keisririigi kuulsusetu lõpp on kaua mõjutanud Napoleon III-le antavaid hinnanguid ning tumestanud ka tema režiimi suuri, jäävaid teeneid, millega ta mitte üksnes ei pannud alust Prantsusmaa ulatuslikule moderniseerimisele, vaid tänu temale lakkas ka pidev reaktsiooni ja revolutsiooni vahldumine, mis iseloomustas riigi ajalugu alates Louis XVI valitsusajast.