“Kadunud Kuldlinnast Lossiorgu”

Esimesed sammud puudutasid pehmust. Iga sammuga enam ja enam sai maailma leitud … ta jalad said tiivad.
Lennul kuulatas ta enese rutakaid mõtteid, allus astumiste rütmi, aegajalt püüdes vaikuse viibet. Ka liblikad valivad õit, mis kaugem ja kenam, vahel ristuvad teed – nad võivad olla avarad vead, sattuda sinna, kus rada ei olegi ees …
See tüdruk ei tahtnud kõndida kellegi taga, vaid uskus, et avarus pilgule peab olema vaba.

Raamatus on autori pühendus