“Intervjuu vampiiriga”

Neli aastat ei olnud ma inimverd maitsnud, neli aastat ei olnud ma inimest tõeliselt tundnud, kuidas tema süda peksis selles hirmsas rütmis, ja milline süda – mitte täiskasvanud mehe või looma oma, vaid kiire, visa lapsesüda, mis peksis üha kiiremini ja kõvemini, keeldudes suremast, peksis nagu väike rusikas, mis peksab vastu ust, kisendades: “Ma ei sure, ma ei sure, ma ei või surra, ma ei või surra …” Tõusin jalule, hambad vist ikka tema kaelas kinni, tema süda kiirendamas minu südamelööke, ilma et lakanuks löömast; rammus veri voolas minu jaoks liiga kiiresti, tuba pöörles …

(Raamat on kiles)