“Ema”

Iga päev värises ja undas töölisalevi kohal suitsuses õlises õhus vabrikuvile, ja kuulekalt jooksid hüüde peale otsekui ehmunud prussakad väikestest hallidest majadest sünged inimesed, kes ei olnud oma lihaseid unega värskendada jõudnud. Külmas hämaruses läksid nad mööda sillutamata tänavat vabriku kõrgete kivipuuride poole, ja vabrik ootas neid ükskõikses enesekindluses, valgustades porist teed kümnete rasvaste ruudusilmadega. Pori lirtsus jalge all. Kuuldus uniste häälte kähedaid hõikeid, toores vandumine käristas tigedalt õhku ja inimestele ujusid vastu teised hääled – masinate raske kolin, auru vuhin. Süngelt ja karmilt terendasid kõrged mustad korstnad, kerkides alevi kohale nagu jämedad teibad. …