“Eleegiad ja sonetid”

Uku Masingu tõlkes.

Eha Tuulemaale 8. jõulukuu

päevaks 1944 mõteldes, et olen

Oliver de Magny ja Louise ei

anna enam andeks kunagi.

*Uku Masing*

Suud anna veel ja anna vastu, anna;

yks maitseda neid sinu hõrgemaid,

yks maitseda neid sinu kirgavaid;

mult nelja sytest lõõskavamat kanna.

Ah, kaebad või? Sel pahal murran kanna

teist kymme andes maitsta magusaid.

Nii selgitades neid nii õnnekaid

teist võtkem meelsaks himutäiduks panna.

Kaht elu siis: yht endas kumbki meist

ja oma sõbras elada võib teist.

Et pisut jaburdan, oh Lemme salli:

Mul ikka halb, kui pyydlen syndlikkust,

ei endale saa anda rahuldust,

kui läbi ma ei murra oma valli.