“Alexander ja Belle”

Ballaad

Vist seisis Saatus ise

tol õhtul lossihoovil

ja oma kummastavat naeratust seal ilmutas.

Sest sündis see, mis sündimiseks polnud loodud,

kuid teoks sai ometi – nii oli määratud.

Kui juhtumata jäänud oleks

see kõik, mis tookord valmis teoks,

siis oleks elu veernud vaikselt

ning rahus liivaks puistatud.

Ehk veelgi põksuks rinnas süda,

mis armastuses hukkunud.

Sest tollel õhtul nägi naine meest. Mees nägi naist.

Neid oli kaks, kuid ühe moodustasid.

Vaid teineteisele neid polnud lubatud.

Ja nii see algab …