Esimese võistluspäeva hommik.
Fairview´ ringtee. Päike kütab, tuul plagistab plagudes, taevas on kõrge. Salgake ajakirjanikke on võtnud end sugulase õigusega lausa nina vastu lina. Paari-kolme sammu kaugusel seab end lähtejoonele Aavo Pikkuus. On kummalisevõitu tunne olla Eesti spordiloo ühe sõlmpunkti tunnistajaks.
Lähe – ja punastes särkides nelik pedaalib end minema. Vilksab pool tundi hiljem vastassuunalisel teel, ja siis ei jää muud kui oodata.
… Kui ta lõpuks taas koju jõuab, end juba lõpetanud kaaslaste juurde tüürib, kurnatuna, triumfaatorina – see pilt ei unune. Neli näost mustaks tõmbunud, lähenenud huultega meest tuiguvad kuhugi, otsivad midagi, kummarduvad kilekotist voolava vee alla. Ahmivad seda, pesevad end lõpmata kaua. Veeladin. Ägamine. Sõnatus. Võidu võõras nägu. Lõpuks aetakse end sirgu, emmatakse üksteist.
Seisad kõrval, tunned: mis hiljem ka ei juhtuks – Pikkuus, pagana poiss, on toonud Eestile nende mängude esimese kulla.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.