Olin varahommikul sadulasse istunud ja juba hulga maad seljataha jätnud. Nüüd tundsin end üsna väsinuna ja otse lagipähe paistev päike roiutas tublisti, seepärast otsustasin puhata ja lõunatada. Minu ees laius ääretu preeria. Viis päeva tagasi oli suur ogellallahijõuk meie reisiseltskonna laiali pillutanud ning sestsaadik polnud ma näinud peaaegu ühtki looma ega ainustki inimjälge; viimaks hakkasin igatsema mistahes arukat olendit, et veenduda, ka ma pika vaikimise järel polnud sootuks kaotanud kõnevõimet.
Siin polnud ühtki oja ega mingit muud veekogu, ei metsa ega põõsaidki, niisiis polnud mõtet kaua puhkepaika valida, võisin peatuda kus tahes. Ühes väikeses nõos kargasingi sadulast maha, kammitsesin oma mustangi lassoga, võtsin teki ja tõusin madalale kingule, et sinna pikali heita. Oma ratsu pidin jätma nõkku, et juhuslikult läheneda võiv vaenlane teda ei märkaks, endale aga otsisin kõrgema koha, kust sain ümbrust silmas pidada, jäädes ise nähtamatuks.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.