… Ent Waldeni põhi on sügavamal. Juba aegade hämarusest, ammu enne, kui selle taotluse panid sõnadesse muistse India filosoofid ja Õhtumaade Platon, on inimvaim pürginud ligemale näivuse taga varjuvale tõelisusele, objektiivselt eksisteerivale maailmale, Ideele, Brahmale või, kui soovite, Jumalale. 17. ja 18. sajandi empirismi dilemmat iseloomustab hästi järgnev osundus Isaac Newtonilt: “Aga (…) me ei saa vaadelda maailma kui Jumala keha või üksikuid selle osi kui Jumala osi. Jumal on ühtne olend, kellel puuduvad organid, liikmed või osad, ning maailma osad on tema looming, mis allub temale ja teenib tema tahet; (…) ta pole hingeks asjade kujunditele, mis saadetakse meeleorganite kaudu meelelise taju kohtades, kus inimene täheldab nimetatud kujundite olemasolu, tänu nende vahetule olemisele, ilma millegi kolmanda vahelesegamiseta. Meeleorganid pole antud selleks, et anda hingele võimalust näha asjade kujundeid meie tajuvallas, vaid üksnes selleks, et neid sinna kanda.”
(“Optika”.) Ainus, mille kohta valgustusajastu dogmadest vabastatud tunnetusteooria midagi kindlat söandas väita, oli meeleorganite kaudu tajutavad “asjade kujundid”. Selleks kindluseks andsid alust üha arenevad loodusteadused, mis töötasid välja üha täpsemaid viise mehaanilisteks mõõtmisteks ning süstemaatilisi klassifikatsioone “organitest, liikmetest ja osadest”. Samas ei suutnud ükski loodusteadus oma mõõtmistega midagi peale hakata Jumala küsimuses. Keskaegne maailmanägemine, milles absoluut oli nimelt hingeks asjade kujunditele ja kus miski ei toimunud Tema vahelesegamisteta, oli nüüd niisiis võimatu, ometi polnud inimest veel maha jätnud usk “kõrgematesse seadustesse” ja kavakindlasse korraldavasse jõusse, missugune protsess algas suure meeletu Nietzschega 20. sajandi eelõhtul.
…
(taskuformaat)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.