“Vulkaanid. Elu. Inimene”

Eesti paikneb Euraasia laamal ohutus kauguses ohtlikest vulkaanilistest nähtustest. 2010. aastal nihkus pool Islandit Euraasia laamast läände sedavõrd, et Eyjafjallajökull hakkas purskama ja paiskas segi Euroopa lennuliikluse. 2011. aastal tekitas Vaikse ookeani laam Jaapani saari kandva Euraasia laama alla sukeldudes ohvriterohke maavärina ja hiidlaine. Taolised loodusjõud tunduvad esimesel pilgul hävitajana. Kuid just vulkaanilõõris tekkisid eluks vajalikud molekulid. Ka olevat vulkaanipursked sundinud meie eellasi puu otsast alla tulema ja inimeseks arenema.
Kas kõige selle alateadvuslik tajumine ei tekita inimeses huvi vulkaanide vastu? Raamatus kirjutatakse Eestis sündinud ja Petropavlovsk-Kamtšatkisse vulkanoloogiainstituudi rajanud Boris Piibust ja teistest Eestiga seotud vulkaaniuurijatest. Raamatu autor esitas kunagi sealses vulkanoloogiainstituudis ettekande vulkaanilistest muldadest ja ronis kahel järjestikusel päeval geoloogilises mõttes värskete Tolpatšiku vulkaanikoonuste otsas. Sealt sai algust mõtisklused Suurest Paugust ja vastasmõjudest füüsikaliste ja teiste maailmapiltideni välja. Seda kõike turgutasid kunagi loetud müüdid ning huvi seni ikka veel kujunemisjärgus maastiku- ja mullateaduse vastu. Esimene neist ei leia kohta inimesele ega pea teist inimest oluliseks keskkonnakomponendiks, teine ei leia kohta vulkaanilistele muldadele.
Hoiatan: kõik raamatus loetu ei pruugi teile tunduda tõesena, seni kuni pole teinud katset vastu vaielda. Raamat on mõeldud neile, kes püüavad eri valdkondade teadmisi sünteesides ise maailmapilti luua. Seega raamat nii õpetajale kui õpilasele ehk kõigile uudishimulikele, kuna elukestev õpe pikendavat eluiga.