“Võrumaa saaga I-III. 3 raamatut”

1. raamat
   Kui me ei taha, et pooliku tõe valitsemisaeg edasi kestaks, siis peaksime selgeks tegema nii täpselt, kui see praegu veel võimalik on! -, kuidas ja miks kahanes eesti rahvas punavõimu aastail, aga ka selle, mis juhtus sakslaste saabumise eel ja järel igas linnas ja vallas.
   Ühtegi lehekülge, olgu see nii sünge kuitahes, ühegi inimese tegusid pole võimalik ajaloost välja rebida ega üle värvida. Neid võib küll varjata, kuid seetõttu ei muutu nad olematuks. Nende mõju ulatub ikkagi tuhandeteni – nii nendeni, kes elavad täna ja homme Võrumaal, kui ka siit üle maailma laialipaisatuini.
   Ja meil peaks piisama niipalju mehisust, et ajapeegilisse vaadates iseendale tunnistada: sellised meie, eestlased, tõepoolest oleme. Ja nii me elasime…Olen sündinud 25. juunil 1937 Linnamäe vallas ilusa Lõõdla järve lähedal. Kuigi olen elanud üle kolmekümne aasta Tallinnas, viibin sageli vähemalt mõtteis oma hällimaal, paigus, kus kasvasin ja alustasin tööd ajakirjanikuna. Kahes raamatus “Kuhu kõik nad jäid?” kirjutasin Võrumaa inimestest, kes oma kodu küljest lahti rebiti. “Võrumaa saagas” püüan samuti astuda lähemale neile, kellest trükisõna on kaua vaikinud, heita tagasipilke kaugenevale elumaastikule ja varjus püsinud sündmustele. – Jaan Ellen
2. raamat
   Igaühe elus võib ette tulla hetki, mil ta seisab teelahkmel ja peab kiiresti otsustama, kas seada sammud paremale või vasakule. Tihti tormab ka kogenu ummisjalu haua poole. Aga kui astud elurajal esimesi samme ja veel õieti ei taipagi, mis su ümber sünnib… Ehk alles siis, kui enam midagi muuta ei lasta, mõistad, et toimisid valesti.
   1940. aasta juunipööre viis vastamisi inimesi, kes varem üksteist ei tundnudki. Et need, kelles juba lapsest saadik oli hõõgunud nagu tuli tuha all viha jõukamate vastu, asusid idast tulnud okupante kohe toetama, seda võiski oodata. Kuid kes oskaks seletada, miks noor mees, kes äsja oli valmis soomlastele appi minema, haaras püstoli, kui talumees hakkas oma koduõuel küüditajate eest pakku jooksma? Tahes või tahtmata aitas temagi punaterrorijuhtijal saata surmateele eestlasi.Jäljetult kadunute tegevusele tagasi vaadates olen alatihti küsinud iseendalt: kas ma ei tee neile ülekohut? Pole ju neil enam võimalik sõnagi enda kaitseks poetada. Ometi arvan, et sadade toimikute sisu, mida aastakümneid arhiivide salalaekais varjati, ei tohiks mattuda igaveseks tolmukorra alla – tegemist on ju ikkagi eesti rahva ajaloo ääretult valusa leheküljega.
   Kirjutan “Võrumaa saagat” edasi lootuses: võib-olla on meil siiski midagi õppida jäljetult kadunute elukäigust. – Jaan Ellen
3. raamat
   Mehed, kes end pärast punavõimu naasmist varjasid, polnud kaugeltki ühte nägu ja tegu – kuigi elasid ühes ja samas aegruumis. Igaühel kõndis kannul oma minevik, aga neis tuksusid ka mitmeti erinevad unistused ja lootused, mis kahjuks küll enamjaolt ei täitunud. Aeg oli halastamatu – unistada võis ju igaüks, ent tugevamad jõud tõmbasid enamasti soovidele jämeda kriipsu peale. Igaüks kõndis oma rada, enda arvates ainuõiget – rada, mille oli kas ise valinud, kuhu oli sattunud endalegi märkamatult või teiste tõugatuna.
   Nagu pärast 1940. aasta juunipööret, nõudsid Eestimaa “vabastajad” ka nüüd, et iga inimene mõtleks ja tegutseks täpselt nõnda, nagu nemad soovivad. Paratamatult pidigi tekkima vastupanu võõrale võimule, kokkupõrgetes kandsid kaotusi mõlemad pooled ja kannatasid needki, kes püüdsid elada vaikselt.

   Arhiivis säilinud julgeoleku kirjavara, mida kaua eesti rahva eest varjati, sisaldab teateid inimestest, kes omaste silmist kadusid igaveseks, kuid ka teadlikku valet ja tõeväänamist, mida kasutas too ametkond oma eesmärkideni jõudmiseks. Ent kui tahame saada täielikumat pilti 20. sajandi keskpaiga sündmustekangast ja inimsuhetest, ei pääse me sellest üle ega ümber.
   Veel on meie hulgas eakaid naisi ja mehi, kes elasid tol ajal Võrumaal ja võiksid aidata tõde valest eraldada. Millal siis veel, kui mitte praegu! – Jaan Ellen

Raamatu esimene osa on allkirjastatud autori poolt