Ajalugu ja müüt ei ole astmelises sõltuvussuhtes, nagu seisneks müüt vaid ajaloo väärtõlgenduses. Need on kaks erinevat, kuid rööpjoonelist maailmatunnetuse viisi, mis võivad oma vastastikuselt osatähtsuselt erineda eri kultuurides, kuid on alati teatavas pingelises seoses.
Müüdi autonoomse eluõiguse kuulutajaks oli saksa filosoof Schelling 19. sajandi algul oma teoses Philosophie der Mythologie. Schelling väitis, et müüt pole allegooriline, vaid on hoopis tautegooriline (sõna-sõnalt “sama-ütlev”), väljendades midagi, mida tuleb mõista tema enda kategooriate alusel kui iseseisvat mõttevormi, mis ei talu tõlget tavalisse keelepruuki. Seega Kantist pärinev saksa idealistlik filosoofia muutis müüdi lõpuks tautegooriliseks keeleprobleemiks, ja ta on seda tänini mõnede filosoofiliste mõtlejate juures (näiteks Ernst Cassirer oma teoseis Das mythische Denken ja Language and Myth). Muidu aga vohas 18. sajandist pärinev allegooriline loodusmütoloogia edasi 19. sajandil (Friedrich Max Mülleri koolkond). Sajandi lõpul langes müüt ikka rohkem evolutsiooniõpetuses küpsend antropoloogide kätesse, kes selles kippusid nägema rituaali sõnastust, teiste sõnadega keelerituaali (nn. Cambridge´i koolkond James G. Frazer´iga eesotsas). Siis tulid sotsioloogid (näiteks Emile Durkheim Prantsusmaal), kes kuulutasid müüdid ühiskonna vaimseks asutamis- ja korraldusürikuiks, mis niiöelda pühitsevad ja tagavad inimlikku kooselu. Edasi sügavapsühholoogid, kelledele müüt oli üks alateadvuse väljendusvorme, kas siis üldinimlikul (Feud) või rassimälu alusel (Jung). Nii et sümboolne müüditõlgendus on tänini jäänud valdavaks.
On õieti irooniline, et kaks müüdieritluse peaprobleemi, ajalooline ja keeleline, on seega ka tänapäeval kippund enamiku uurijate tulipunktist nihkuma. neid tuleks edaspidi lahendada käsikäes.
Jaan Puhvel
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.