“Võidujooks Romanovite päästmise nimel”

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini.

Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.

Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab: “Samal ajal kui enamlased vintsutasid Romanoveid ühest paigast teise, käis Euroopa kuningakodades tihe töö selle nimel, et nad vabastada ühel või teisel moel. Mängu tulevad nii kuninglike perekondade liikmed kui ka ärimehed ja ohvitserid ning kui tegemist ei oleks ühe Euroopa 20. sajandi kohutavama kuritööga, on see seiklusjutt selle sõna parimas tähenduses. Kuningad, keisrid, Inglise ja Vene ohvitserid, salaagendid, Norra ärimehed… Kui see vaid oleks seiklusjutt, mitte ühe ajastu jube lõpp ja teise jubeda ajastu algus.”