Toit on loodusliku keskkonna (korilusest põllunduse ja aianduseni), majandusliku seisukorra (kehvast aganaleivast eksootilise luksusroogadeni), ühiskondliku mobiilsuse (sotsiaalsest allakäigust tõusiklikkuseni), religioossete tõekspidamiste (paastust lõikuspühani) ning füüsilise ja vaimse tervise (karskusest joomarluseni) näitaja, mille kaudu väljendatakse oma kohta maailmas. Söögi-joogi kaudu ei looda mitte ainult leibkondi, vaid ka ühendust külalisega, keda kostitades omaks võetakse.
Toidukultuur on ühtaegu nii rahvakultuuri üks konservatiivsemaid osi kui kultuurimõjutuste kiiremaid indikaatoreid. Toit on kaloreid ja eluks vajalikku energiat andev reaalsus. Söögi-joogi kättesaadavus ja (ümber)jagamine on alati seotud ühiskondlike oludega. Äärmuslikuks muudab söögi- ja joogiküsimuste nälga – füüsiline reaalsus, sotsiaalse mobiilsuse ja isikliku motivatsiooni psühholoogiline tegur, kõiki liikuma panev jõud. Toidukultuuri psühholoogia seguneb religiooniga: vabatahtlik loobumine söögist ja joogist on omamoodi vabaduse ja elusolendite säästmise demonstratsioon.
Küsimust maailma küllusest osasaamise võimalusest ja võimatusest on lahatud paljudes kunstiliikides: ilu- ja näitekirjanduses, luules ja filmis, kujutavates kunstides. Võib koguni väita, et söök ja jook on muutunud humanitaarteadustes, nagu vein ja leib – vinum et panis – toidukultuuris, omaette teemaks.
Näitus Kumu kunstimuuseumis – 11.11.2011 – 11.03.2012
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.