Saateks
“Rabindranath Tagore´i elu on pikk unelm värvist ja laulust, ilust ja taevalikust andest, mille sarnast pole maailm iial varem tundnud,” kirjutas Tagore´i biograaf Shri Khanolkar. Küllap polnud ühelgi Tagore´i tollasel kaasmaalasel nii mitmekülgseid huvisid. Tagore kirjutas luuletusi, romaane, lühijutte, näidendeid, tegeles muusika ja kujutava kunstiga, koolihariduse ja filosoofiaga.
Rabindranath Tagore (1861-1941) sündis Calcuttas jõuka bengali maaomaniku perekonnas. Hariduse sai ta Calcuttas ja õppis hiljem Londoni ülikoolis. Esimesed luuletused ilmusid trükis 1875. aastal. 1884-1941 on ilmunud 50 luulekogu, neist eesti keeles esimestena “Gitandžali” ja “Aednik” 1936. aastal U. Masingu tõlkes. Nende kogude luuletused on kirjutatud käesoleva sajandi algupoole. “Viljakogumine” on pärit umbes samast perioodist, see ilmus autori tõlkes inglise keeles 1916. aastal. Seegi kogu on eesti keeles juba ilmunud, nimeks “Puuviljapõim” ja tõlkijaks U. Masing.
Tagore´il oli suur osa 19. ja 20. sajandi India ärkamisajas. Ta oli otsija, kes soovis iseennast mõista ja seda sai teha vaid ennast väljendades. Koos kogemuste ja tunnete avardumisega muutus ka eneseväljenduse laad – Tagore kui poeet, Tagore kui helilooja, Tagore kui kunstnik. Ta on loonud üle 4000 laulu. Ka India ja Bangladeši hümnideks on Tagore´i laulud.
1913. aastal omistati Tagore´ile Nobeli preemia tema luulekogu “Gitandžali” eest.
Tagore ei osalenud poliitilises liikumises. Kõikjal, kus ta viibis, rääkis ta vaid sellest, mis oli temale oluline ja õige. Seesama armastuse ja tõe otsimine ja leidmine, selles elamine ja selle teistele vahendamine on peamine kõiges Tagore´i loodus. Tõe ja armastuse vaimust on kantud ka “Viljakogumine”.
Aili Aus
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.