“Viis last pargis”

Lisaks vanade mitteloetavate käsikirjade ja raamatute kirglikule armastusele on Simone de Saint-Exupery´l (1898-1978) ka kirjutamiskirg. Antoine de Saint-Exupery õe lapsepõlvemälestustes on tähelepanuväärset poeetilisust ja värskust. Läbi nende meenutuste mõistab lugeja paremini “Väikese printsi” autori lapsepõlve ja kirjanikuks kujunemise lugu. Me tunneme siin ära ümbruse ja osalised imeväärsest lapsepõlvest, mille ähmane kajastus täitis juba “Inimeste maa” Sahara kõrbe üksinduse: “Seistes silmitsi selle muutunud kõrbega, meenuvad mulle mu lapsepõlvemängud, hämar kuldne park, kuhu me panime elama jumalad, piirideta kuningriik, millisena kujutlesime seda ruutkilomeetrisuurust maatükki, mida me ei jõudnud kunagi põhjalikult tundma õppida ega läbi uurida. Me lõime suletud tsivilisatsiooni, kus sammudel oli omamoodi kõla, kus asjadel oli oma tähendus, mida neil polnud üheski teises kohas. Mis on nüüd järele jäänud lapsepõlve pargist täis nõiduslikke, jäiseid ja hõõguvaid varje, kui oled saanud täiskasvanuks ja hakanud elama teistsuguste seaduste järgi. Siia naastes tajud mingit meeleheidet, kui kõnnid väljaspool parki piki madalat, hallidest kividest aiamüüri ja üllatud, et valdused, mis tundusid lõpmatutena, on suletud nii ahta müüritisega, ning mõistad, et me ei saa enam kunagi minna tagasi sinna lõpmatusse maailma, sest selleks tuleks minna tagasi mängu, aga mitte parki.”
Simone de Saint-Exupery tekst on illustreeritud rohkete fotodega perekonnaarhiivist.