Siiamaani ei olnud ma kordagi mõelnud, et Akkon võiks kadunud olla. Nüüd mõistsin seda korraga veel enne, kui olin näinud tulekahjude suitsu tõusvat. Genova linnaosas sattusin korraga tühjale tänavale. (Siit olid paljud juba varemini põgenenud.) Mulle tuli imelik ja hirmutav tunne, nagu oleksin üksi surnud linnas. Hingeldades seisatasin ja lugesin kiiresti palve, et Jumal mind sellest painavast meelekujutusest päästaks. Kui ta oli otsustanud, et ma täna pidin surema, siis ei tahtnud ma ometi oma mõistust enne surma kaotada.
Aga Genova linnaosa peatänavas nägin jälle inimesi. Ja veel rohkem – nägin meie lippu, mille all mu orduvennad seisid ja võitlesid. Akkon võis olla kadunud, aga meie võitlus ei olnud lõppenud. Kuigi me nüüd ei võidelnud enam ühegi inimeste kätega ehitatud linna eest, ei olnud veel kaugeltki aeg mõõka käest heita. Viimne linn, mille eest võitlesime, oli nähtamatu, aga seda suurem ja kindlam.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.