“Viimne armastus”

Ma tahaksin selgeks teha, et see lugu Napoleonist P. Helenal ja inglise tütarlapsest, kes ta ellu tuli ta viimastel eluaastatel, pole ei biograafia ega jutustus ajaloo sündmustikul. See on romaan, kuigi see suuremalt osalt põhineb tõestisündinul.
Lubage mind kõigepealt osutada, et ei ole raasugi ajaloolist tõde selles kõige suurejoonelisemas ajaloolises romaanis Raudmaskiga Mees. Dumas on tõest kõrvale kaldunud rohkem kui ükski teine kirjanik enne või pärast. Seda pole talle ette heidetud, ega pole ta teose populaarsus selle tõttu kannatanud, kuigi alati on tajutud, kui kaugele ta väljamõeldised ulatuvad. Ma ruttan ütlema, et need lisandid, mis ma Napoleoni ja Betsy loole olen liitnud, on väga väikesed nendega võrreldes, kuna need puudutavad ainult pisiasju. Ma ei usu, et ma olen süüdi liialdamises, kui ma esitan seda elavaloomulist inglise tüdrukut õnnetu Vangi viimse armastusena.
Nende kuude jooksul, mis Napoleon Balcombe´ide külalisena elas, kiindus ta väga nende vallatusse tütresse. Hiljem, kui tüdruk üles kasvas ja kunagise Euroopa isanda elu Longwoodis talle üha vastumeelsemaks muutus, pidas ta kiindumus Betsysse sammu tema kujunemisega, mida Betsy tütar hilisemail aastail nimetas “tõesti erakordseks iluks”. Napoleon oli väga armukade neile Inglise rügemendi ohvitseridele, kes Betsyt ballidele viisid, kinkis talle asju, mis ta tavaliselt oli hoidnud sügavaima kiindumuse väljendamiseks, laenas talle oma hobuse võidusõidust osavõtuks. Kõigist neist asjust on räägitud mälestusis, mida kirjutasid Las Cases, Gourgaud, Montholon ja Bertrand; kui ka neid igaüks oma moodi esitab. On varjatud vihjeid Betsy enda mälestusis, aastaid hiljem kirjutatud, mis väljendavad varase viktooria-ajastu lämmatatud atmosfääri. Ma olen lubanud endale vabaduse kasutada mõningaid anekdoote teises vormis kui neid originaalselt esitati.
On ka olnud vajalik muuta vähe mõningate sündmuste järjekorda, muuta mõningaid nimesid ja lisada täiesti väljamõeldud tegelasi.
Mis juhtus pärast Balcombe´ide pere P. Helenalt lahkumist, seda võib lühidalt kirjeldada. William Balcombe nimetati Austraalia varakantsleriks. Ta purjetas sinna kogu oma perega, välja arvatud Betsy, kes oli vahepeal abiellunud. Jane suri teel sinna ja William Balcombe ei püsinud kaua ametis. Ta kahe poja järeltulijad elavad ikka veel Austraalias. Üks neist, Dame Mabel Brookes, suure tennisemängija Sir Norman Brookesi abikaasa, on kirjutanud ja hiljuti kirjastanud suurepärase ja väga huvitava teose St. Helena Story. Selles ta paljastab mõningaid asju (mõnikord ainult vihjamisi) ja näib selgeks tegevat, et on rohkem, mida võiks rääkida. Dame Brookes oli see, kes ostis “Kanarbiku” (paviljon on ikka veel püsti, veidi lagunenud küll) ja kinkis selle Prantsuse valitsusele; sõbralik žest, millega, nagu tema seda väljendab – pani käe hetkeks Betsy pihku.
Betsy abielu oli lühike ja jättis ta kaunis kitsikusse. Joseph Bonaparte külastas teda mitu korda pärast seda, kui ta oli oma Ameerika kinnisvara müünud ja Inglismaale elama asunud. Kogu nende jutt puudutas Napoleoni ja ta elu saarel vangis. Hiljem endise keisri vennapoeg, prints Louis Napoleon, külastas teda pidevalt oma Inglismaal eksiilis olemis ajal. Jälle jutt oli Napoleonist ja ta P. Helena kurbadest aastatest. Mõlema külalise arvates oli Betsy sarmikas ja silmale ilus. Kui Louis Napoleon ennast keisriks kuulutas, 1851. a. coup d´etat, andis ta Betsyle suured maaomandid Alžeerias.
Minevikus sorimine on raske töö ja isegi parimate kavatsustega tunneb kirjanik, et ta on veidi jultunud. Betsy hakkas mulle nii meeldima tema ja Napoleoni suhete uurimisel, et ma loodan, et seda lugu loetakse halastava pilguga.