“Verimust”

Novelle ja miniatuure

Ajad muutuvad ja meie ühes nendega. See on küll väga kulunud vanasõna, kuid seda võib käesolevagi raamatu ilmumise puhul tarvitada. Muidugi kui nende ridade kirjutaja praegu need jutuained käsile võtaks, mida nendeks juttudeks on tarvitatud, kujuneksid need nii sisuliselt kui ka kunstiliselt hoopis teistsugusteks. Aga autori arvates ei oleks neil siiski mitte enam seda väärtust nagu praegu, kui nad mitukümmend aastat tagasi ilmusid. Neil puuduks siis nimelt ajalooliste dokumentide väärtus. Seda enam, et mitmed praegusel kujul siin raamatus toodud novellid või õigemini kirjanduslikud visandid või eskiisid põhjenevad otsestele tõestisündinud lugudele. Mõtlen siin eestkätt “Lätlast”, “Hiinlast” j.m.t. Haavatud lätlase lugu juhtus otse protokolselt Valguta lahingus, peale selle kui meie koolipoiste vabatahtlikkude üks rühmadest läti kütipolgu kõvendatud eelposti Valguta vallamajast välja lõi ja kaks haavatud lätlast vangi võttis, kellest üks teel enne Valguta mõisasse meie pataljoni asukohta jõudmist suri. Teise lätlase saatus oli sama, mis kõigi vangi langenud vabatahtlike kommunistidega – ta lasti õhtu pimedas mõisa talli taga võsas maha. Selle surmaotsuse saatis täide meie ülemleitnant. Ta tegi seda ise sellepärast, et ei tahtnud noori koolipoisse, kes verevalamisega veel harjunud polnud, haavatud vangi hukkama saata. Sama lugu oli hiinlastega, kes peale Rannu lahingut Rannu mõisas vangi langesid. Need lasti kui kommunistlikud vabatahtlikud õhtul Rannu mõisa võsas maha, laskjaks pataljoni esimese kompanii ülem. Samuti talitati mitmete teiste meie kätte vangi langenud kommunistidega. Kui küsida, et miks me oma Vabadussõjas vangi langenud kommunistide vastu nii metsikud olime ja mobiliseeritud, meie kätte vangi langenud venelasi üldsegi ei hukanud, siis leiame sellele üsna lihtsa seletuse, kui meenutame taanduvate kommunistide poolt mahajäetud massihaudu Rakveres, Valgas ja mujal ning siia juurde sündmusi Tartu Krediitkassa keldris, kus enamlased tapsid massiliselt süütuid ja relvastamata inimesi. Ei saa siis arusaamatu olla, kui mõrtsukatele võimaluse korral sama mõõduga taheti mõõta, olgu see siis vabandatav või mitte, pealegi kui enamlased olid masshukkamiste algatajad.
Sõda on hirmus asi eriti ühele noorukile, kes selle teele ja vihastesse sündmustesse satub. Miks ei pidanud see siis olema ka “Verimusta” autorile, kes koolipingist vabatahtlike pataljoni oli astunud. Sõda on hirmus igale humaansele inimesele ja autori reaktsioon väljendus nendes novellides, eriti “Verimustas” mis otsejoones kooliõpilaste pataljoni sõdurina 1919-1920 aastal on sõjas kirjutatudki. Aga kuigi meist noortest paljud olid põhimõtteliselt sõjavastased, ei olnud me sellega veel mingid Vabadussõja kui niisuguse vastased. Me nägime ju, et see oli paratamatu oma maa kaitseks, mida vaenlane ründas. Ja et kaitsta oma maad, selleks me vabatahtlikult püssid oma kodumaa kaitseks kätte olime võtnudki, ja ma ei mäleta ühtki oma vabatahtlikku lahinguvenda, kes sellest hirmsast sõjast oleks deserteerinud. Mitmedki meist jäid langenutena tandrile, mitmedki meist said autasumaad, vabadusristid jne., kuigi olid sõdinud ses sõjas põhimõtteliselt sõjavastastena. Me võitlesime oma maa vabaduse ja rahva iseseisvuse eest, venelaste vastu, kelle vägivalla all me juba koolis küllaltki olime pidanud kannatama. See oli suur idee, mille eest me valmis olime surma minema ja läksimegi.
Kui me siis lõpuks võidu oma vaenlaste üle olime saavutanud ja sellega oma vabariigi rajanud ja sõjatandrilt koju tulnud, leidsime meie kui selle vabariigi eest võitlejad ka õiguse olevat oma arvamisi avaldada, milline see vabariik meie arvates peaks olema. Me ei saanud kaugeltki rahul olla kõige sellega, mida nn. tagaseljakangelased vahepeal olid sokutanud, ja juba üksnes see lõi meie vahele teatud konfliktimeeleolu. Sellisest konfliktimeeleolust on kasvanudki välja selle raamatu osa “Verimustast” ja mõned teisedki autori novellid ja miniatuurid, mis siin raamatus ruumi ei ole leidnud.
Kuid see kõik ei olnud enam võitlus oma maa vabaduse, vabariigi ja rahva iseseisvuse eest, vaid selle vabariigi sisemise korra eest. Oli meil ju paljudel igal oma vabariik olnud, mille eest me olime sõdinud – ühel oli see kodanline, teisel sotsialistlik, kolmandal “töövabariik”, s.o. poolkommunistlik. Kuid see oli selles suures vabadusvõitluses juba peaaegu kõrvaline asi, sest selle eest oli võimalik meie vabariigis igal ajal võidelda ja abinõudega, mida see vabariik keelama ei hakanud, kui selleks sama vabaduse põrandaalust ei õõnestatud ja venelaste käsilane ei oldud. Meie Asutava Kogu poolt maksma pandud põhiseadus on üks vabamaid terves maailmas ja sellepärast võis igaüks oma arvamist täiesti vabalt avaldada.
Nagu üteldud, ajad muutuvad ja meie ühes nendega. Juba varsti hakkasid autorigi arvamised oma esialgsete teoste kohta muutuma. Seda mõjutas areng. Ja kuhu see areng mõjutas, näitab ta hilisem romaan “Nimed marmortahvlil”, kus sama ainestik ja õieti selle algmaterjal on käsile võetud, kuid enne kõike hoopis suurem objektiivsus, ideeline tasakaal ja ka kunstilisem küpsus leitud.
Olgu lõpuks veel kord rõhutatud, et “Verimust” raamatuna nagu see nüüd siin lugejate ette ilmub, on sõjavastane raamat, kuid see ei ole sellepärast mingi vabariigi ja eriti rahva iseseisvuse vastane raamat.
– Albert Kivikas
Lundi Laatsaretis
18. jaanuaril 1968