Kevad, sa võlur kevad! Paned päikese taevakaarel naeratama, sead rõõmuhelinad õhus virvendama, sunnid õiepungad puudel pakatama ja külvad värvirikkaid õisi aasadele. Aga sa meelitad ka linnud laulule, mesilased mett korjama ja karjalapse hüüet huilutama.
Oo, võlur kevad, sa võlurite võlur!
Juba varajasel hommikul ma kogun tõusvalt päikeselt kiiri, laon neid lõputult sülle, nagu õrnu kristallklaasikesi, ja hoian kinni kevadeni, siis kannan nad õuele, veeretan teeradadele ja puistan nurmedele, kus nad kumavad kullerkuppudel, läigivad liblikate tiibadel ja säravad kastevee tilkades. Söandaksin veel lisada, et nad külvavad ka igatsust inimeste hinge, rahutust rinda ja armastust südamesse. Armastust – seda jumalate tuld!
***
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.