Et leninismi hoolikalt kaitsta, peame hoolikalt
kaitsma oma partei ajalugu. Kui rääkida teadusest,
meie marksistlik-leninlikust teadusest, siis on ju
enamlaste partei ajalugu üks kõige suurematest,
kõige tarvilikumatest ja peamistest teadustest.
(Sergei Kirov)
Kahjuks pole ma ei teadlane ega kirjanik. Kas on mul sellisena üldse õigus ajaloo asjus kaasa rääkida – koguni siis, kui ma eksin? Julguse saata lugeja ette see raamat, mis enam kui üks kord kõneleb sündmustest, milles möödus minu aeg, võtsin ajast endast. Ka meie aeg kajastus iga perekonna, iga üksikisiku, seda enam aga iga revolutsionääri elus. Kas on õigus meenutada üldtähtsa kõrval ka isiklikumat? Nähtavasti on. Kas on õige lülitada iseennast sündmuste kulgu? Arvatavasti on. Vähemalt kõige hädavajalikumail kordadel. Need mõtted ei andnud mulle asu – nii sündiski käesolev raamat.
Jäädes faktide pinnale, otsides mälule abi nii arhiivide kui ka seltsimeeste käest, püüdsin sündmusi vastavalt edasi anda, aina meeles pidades, et langenud seda enam teha ei saa… Kui Marta Krais-Sarapuu, Leo Tiitsen, Juuli Maasikas, Linda Salm, Elfriede Morgenson, Anna Vedru, Rosalie Kuthmann ja paljud teised täitsid mind abistades oma kohust langenute vastu, siis Fr. R. Kreutzwaldi nimelise raamatukogu töötajad Vaime Kabur ja Velda Pats, arhiivitöötajad Linda Labi ja Aino Martin ning Eesti NSV Riikliku Ajaloomuuseumi töötajad astusid oma abivalmiduses üle oma kohuste piiride. Olgu neile kõigile siinkohal öeldud mu südamlik tänu.
Autor
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.