Näitus Kadrioru kunstimuuseumis 20. oktoober 2006 – 27. mai 2007
Portree on läbi ajaloo olnud üks levinumaid kunstižanre, sest erinevatel põhjustel on inimesed alati soovinud end jäädvustada, olgu siis usust hinge taaskehastumisesse, võimu visuaalse kehtestamise või suguvõsa väärikuse näitamise püüdest või lihtsalt inimlikust edevusest. Selles žanris moodustab eraldi liigi valitsejaportree, mis kuulub ühtaegu nii kunsti kui ka ajaloo valdkonda, kannab endas nii oma ajastu kunstistiilide tunnusjooni kui ka märke üldistest väärtushinnangutest, võimusuhetest ja poliitilisest retoorikast.
Suure huvi Eesti kogudes leiduvate Vene valitsejate portreede vastu tekkis seoses uurimisprojektiga, mis vaatleb koopiate olemust ja tähendust kunstiprotsessides ning mille esimeseks tulemuseks oli näitus ja raamat “Meistriteoste lummus. Koopia Eestis 19. sajandil”. Viimane osa sellest uurimusest puudutab Vene keisrite ja keisrinnade portreid, mida on Eesti muuseumides olevate koopiate hulgas üsna palju ning mis on oma olemuselt ja funktsioonilt teistest koopiatest veidi erinevad. Tsaariportreede rohkus on loomulikult seletatav eeskätt Eesti ala kuulumisega Vene impeeriumi koosseisu, kus valitsejaportree oli kohustuslik element ametiasutuste, aga ka näiteks ülikooli ja isegi kirikute interjööris. Samas moodustasid keisrite portreed tähtsa osa ka kohalike gildide ja rüütelkondade portreegaleriides (neist märkimisväärseim on Mustpeade Vennaskonna portreekogu), mis näitas nende lojaalsust riigile. Vähetähtis pole ka asjaolu, et need portreed on siiski säilinud, mille eest peame tänama Eesti ametiasutusi, kes 1920. aastatel andsid portreed kui eesti rahvale kuuluvad kunstiväärtused Eesti Muuseumi Ühingule üle.
Raamatus on endise omaniku nimi.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.